PÄEVA TEEMA | Holger Kiik: kõrghariduse rahastamisest kloorijoogini on üksainus samm

Seda kirjatüki ajendas avaldama 24. jaanuaril ilmunud kaks uudist: üks sellest, kuidas vanema soovitusel libaravimit tarvitanud laps helistas mürgistusliinil, teine sellest, kuidas ülikoolide nõukogud ei talu kõrghariduse närutamist. Mõlemad neist seonduvad hariduse mitmekesisuse, kaasaegse ühiskonna keerukustega kohanemisega ning hariduse alarahastusega.

„Kriitiline mõtlemine“, ühes ja põimunult teiste maailma majandusfoorumi sõnastuses „tulevikuoskustega“ on populaarne fraas arengukavades, haridusasutuste väärtuste kirjeldamisel ja avalikes sõnavõttudes. Et see ei jääks sõnakõlksuks tuleb küsida, mida see täpsemalt tähendab ja milles väljendub?

Ei maksa eeldada kriitilise mõtlemise oskuste kaasnemist õppetöö raames „muuseas ja juhuslikult“, nii nagu pole mõtet eeldada matemaatika, kommunikatsiooni või klaverimängu oskuste arenemist ilma neile sihilikku ja süstemaatilist tähelepanu pööramata. Olgu jutt üldharidusest või kõrgharidusest, kriitiline mõtlemine väärib süstemaatilist tähelepanu.