RAAMATUBLOGI: Kui laps hakkab joonistama tapatööle viitavaid pilte...

Jason Rekulak, „Piltidesse peidetud“, tõlkinud Evi Eiche, Helios, 372 lk.

„Piltidesse peidetud“ peaks asuma ulmeraamatute riiulil, mitte krimkade seas, sest vastasel korral tekib segadus. Raamat on hea, tuleb tunnistada, kuid seda ei saa võtta kui puhtakujulist, vaid pigem müstilist krimiromaani.

Neidis, Mallory, endine narkomaan, kuid enam kui aasta prillikivina puhas, saab tööd lapsehoidjana. Oma elamine, mõistlik tasu, tore perekond, vahva laps. Vaba aega selleks, et õhtuti jooksutrenni teha ja kunagine vorm taastada, jätkub piisavalt.

Kõik on kena sinnamaani, kui hoolealune, viiene Teddy, hakkab joonistama jänkude ja õhupallide asemel võikaid pilte, mis viitavad tapatööle – mees lohistab metsas enda järel elutut naisekeha. Mida aeg edasi, seda silmapaistvamaks ja professionaalsemaks Teddy joonistused muutuvad ning on selge, et lapsekätt enam mängus pole. Kõik viitab ammusele lahendamata mõrvale ning Mallory asub asja uurima, et säästa-päästa enda ja Teddy elu.

Siin ongi segadusse ajav punkt. Kui lugu võtta krimkana, siis peaks piltidel olema autor, sest viiene Teddy pole võimeline säärast kunsti looma, kui ainult... Muide, poiss räägib oma toas kellegagi, keda seal pole.

Vastuse, millises kategoorias peaks raamat olema, annab õuduskirjanduse suurmeister Stephen King, kes ütleb: „Ma armastan SEDA raamatut. Otsekohene keelekasutus ja üllatused on tõesti ootamatud. Nii põnev, et võimatu käest panna. Ja pildid – fantastiline!“ Pole kuulnud, et King oleks krimikirjanduse fänn...