Egiptuses töötanud arheoloogid tõid oma mõisa muistsest püramiidist leitud vaarao Tutapoti muumia, ehkki üks tark nõid, kes nägi vöökohast kõrgemalt välja nagu paavian, aga vöökohast allapoole nagu krokodill, hoiatas teadlasi kohe: muumia Inglismaale viimine toob õnnetust! Kuid arheoloogid ei kuulanud teadjameest ja tõid Tutapoti ikkagi oma mõisa.

Ja kus siis läks lahti! See Tutapott hakkas lausa märatsema! Kõik inimesed seal mõisas jäid haigeks ja hakkasid surema nagu kärbsed. Ning kes haigeks ei jäänud, sellele kukkus pähe katusekivi või siis puskis ta surnuks tige härg. Ainult peretütar Alice jäi ellu – tema oligi see õnnetu kaunitar – ja sedagi ainult sellepärast, et Tutapoti muumia armus temasse ja ajas vaest tüdrukut hambaid krigistades mööda inimtühja lossi taga.

Õnneks sekkus viimasel hetkel truu koer Charlemanner-Avonlaid, kelle peale vaarao needus ei hakanud, sest see koer oli juhuslikult sündinud kirikus otse altari all. See Charlemanner-Avonlaid läks lõrinal Tutapotile kallale ning näris tigeda muumia tükkideks. Niimoodi murti viimaks needus.

Ütlesin Pätsile, et täpselt samasugust õnnetust toob Tallinnale Venemaa suursaadik Pikal tänaval. Oli tõestatud, et tema tõttu esineb Tallinnas palju põie- ja nahahaigusi, vanalinna elanikke haaravad sageli vappekülmad ning väikesed lapsed näevad öösiti hirmuunenägusid.

Päts luges „Vaarao verise needuse ja õnnetu kaunitari“ läbi, nuttis, nii et silmad olid punased, aga ütles, et midagi pole teha, suursaadikut me välja saata ei või, see poleks ilus. Päts oli ju nii hea inimene, tema ei suutnud kunagi kellelegi liiga teha! Pealegi, arvas Päts, ei saa me teda Pika tänava saatkonnahoonest nagunii kätte. Mina vaidlesin vastu, et saame ikka, mul on tuttav jahimees, kellel on suurepärased urukoerad, aga Päts polnud nõus suursaadikule jahti pidama ja nii see jäi.

Iga kord, kui Venemaa suursaadik oma saatkonnas külge keeras, läks piim tilgastama ja tualetis tekkis ummistus.

Kui Eesti uuesti iseseisvaks sai, lootsin ma, et vähemalt nüüd pääseme sellest „vaarao needusest“, aga võta näpust – Tutapott ehk Venemaa suursaadik passis ikka Pikal tänaval. Ning põie- ja nahahaigused hakkasid muidugi uuesti levima, lisaks paljud muud hädad. Näiteks asub just Venemaa saatkonna vastas imeline Maiasmoka kohvik, kus ma sageli kooki söömas ja kohvi joomas käisin. Sealsed lahked prouad kurtsid mulle, et neil läheb kohvikoor väga sageli heast peast hapuks, ehkki seisab alati külmas nagu kord ja kohus. Sellel polnud muud seletust kui see, et koore ajab hapuks Venemaa suursaadiku lähedus. Iga kord, kui Venemaa suursaadik oma saatkonnas külge keeras, läks piim tilgastama ja tualetis tekkis ummistus.

Mina muidugi muudkui käisin ja rääkisin kõikide peaministritega, et aitab küll sellest jamast, saadame suursaadiku tagasi Venemaale, nii nagu tehti uudisjutus kurja Tutapoti tükkidega – pakiti suurde kasti ja saadeti Egiptusesse. Muidu me needusest ei vabane. Aga ikka venitati asjaga. Nii palju küll viimasel ajal tehti, et Venemaa saatkond ümbritseti taraga ja võeti politsei valve alla – et ükski tont sealt välja ei pääseks. Aga ega siis lukk needust peata! Suursaadik oli ju alles ja piim läks ikka hapuks.

Nüüd viimaks paistab sedasi, et pääseme iidsest kurjusest. Üks mu unistusi on täitunud.