RAAMATUBLOGI: Ajast, kui daamidele aidati mantel selga, supp oli tirinas ja Eesti kuulus Euroopasse
„Moodne joon. Eesti linnaelu 1920. – 1930. aastatel“, Äripäev, 352 lk.
„Moodne joon“ on justkui jätk suurepärasele maarahva minevikuelu avavale raamatule „Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma“. Ja see moodne maailm saabuski Eesti taasiseseisvumise, linnastumise ja eurooplasteks saamisega, kuigi seejuures jäädi siiski niivõrd-kuivõrd eestlasteks.
Muide, pealkiri „Moodne joon“ näikse olevat võetud ühest ammusest ajalehereklaamist, mis kuulutab: „Moodne joon tingib moodsa, lameda kardinaliistu vasest või nikeldatud. Hind Kr. 1.90 alates. Nõudke kõikjal raua ja mööblikauplustes ja ärge vahetage neid ära vanamoeliste ümmarguste „kardinastangedega“.
Niisiis tähendas tänapäev ja moodsus sõjaeelsel ajal lamedat vasest kardinaliistu. Ja mitte ainult. Tegelikult on mõneti kahetsusväärne, et sajand toonasest hiljem on maailm, vähemalt Maarjamaal, põhjusel või teisel põhjalikult muutunud ega ole enam nii reeglitepärane, suursugune ja ülev.
Tont nende kardinaliistudega, aga võtame või meie koduse söögikultuuri. Kas ühise perelõuna või õhtusöögi ajal (palju neid veel eksisteerib?) on ikka lina laual, supp tirinas, kaste kannus, leib rätiku all ja või toosis ning osalised väärikalt riides? Ehk siis ei toimu kalorite manustamine vaid sündmus.
Ehk siis etikett... Kas daamile aidatakse alati mantel selga ja tehakse uks lahti? Kas härrasmees kõnnib tänaval oma teed rahulikult, ei vaata kunagi tagasi, vasakule ega paremale ja ei suuna pilku maha? Kas peen daam teab, et pole sobiv toetuda tooli seljatoele ning kohtumisele minna täpselt, on ebakultuurne, sest... „Öeldakse, et naine, kes ei lase end oodata, polegi ootamisväärne. Seepärast peaks laskma kavaleri 5 – 10 minutit oodata.“
Heakene küll, mainitud reeglid tunduvad totrad, aga annavad nende järgijale väärika tunde.
Raamatu tutvustus tagakaanel võtab sisu kokku järgmiselt: „„Moodne joon“ on lugu Eesti ajaloo ühest kaunimast ajajärgust. Need kaks üürikest aastakümmet, mil eestlane sai oma vaba riiki üles ehitada, tegi ta seda õhina ja innuga. Euroopa tuksus seniolematus rütmis ja vastsündinud Euroopa väikeriik üritas sellega sammu pidada. Olgu juttu kardinaliistust või kleidi tegumoest, kõikjal seati eeskujuks moodne joon.
Raamat võtab luubi alla muutused Eesti linnaelus. Esimeste autode ja kodumasinate kasutuselevõtt, pottkübarad ja kõrgemale kerkinud seelikuäär, funkarhitektuur, sportlik elustiil, seninägematud katsetused kunstis, uut moodi suhtumine lastekasvatamisse ning esimeste eesti soost ettevõtjate edu – sellest kõigest siinne kogumik räägibki. Peatükkide autorid on just selle valdkonna asjatundjad.“
