RAAMATUBLOGI: Elu täis rõõmu, pisut pisaraid, head veini ja suurepäraseid roogi... Laip või paar ei riku pilti
Martin Walker, „Kuradikoobas“, tõlkinud Nele Mikk, Eesti Raamat, 304 lk.
Ühtpidi on linn hea – saab olla piisavalt anonüümne ja elada peamiselt oma elu, mis ei huvita kedagi. Seevastu maal pole anonüümsusest juttugi, kõik on kogu ilmale nähtav. Ehk siis aitab ühest nägijast, kui kogu ilm teab. Oma elu on ühtlasi kogukonnaelu.
Kui näiteks Pariisi politseinik uurib pelgalt juhtumit, siis St Denis’ väikelinna politseiülem Bruno Courreges’ ehk lihtsalt Bruno peab lisaks sellele, et välja selgitada, kes on see, kelle laip leiti jõel liuglevast paadist ja miks ta tapeti, tegelema veel tosina teemaga, mis kohalikku elu häirivad. Kusjuures käituda ei tohi võimukalt, et käed raudu ja kinnimajja, sest see ei tee alati asja paremaks.
Aga jah, tundmatu laip, mida „kaunistavad“ kurjakuulutavad, okultismile viitavad sümbolid. Saati on ses piirkonnas koobas, vaatamisväärsus, kus on peetud riitusi.
Oleks siis pelgalt laip... Linna planeeritakse luksuslikku kinnisvaraarendust ning vabal ajal ragbi ja tennisetreenerina töötav Bruno saaks ihaldatud uues spordisaali. Linnapea on arendusest ja arendajatest vaimustuses, kuid Brunole tundub kogu lugu kahtlane, ent seda ei saa meerile otseti mainida, esmalt on vaja jõuda tõe põhjani.
Oleks vaid pelgalt laip ja kinnisvaraarendus... On ka poisikesed, kes suurt pahandust teevad, kuid väär oleks neid turuplatsile rihmutada viia, kui piltlikult väljenduda, sest nad täitsid palvet. Samas kui paluja, kes tegu sügavalt kahetseb, lugu päevavalgele tuleks, kaotaks too töö... Jälle jama. Küll aga võib ta patukahetsuseks Brunole ja linnale appi tulla.
Ja siis on veel perevägivalla juhtum ja... Ei ole see Bruno elu lihtne midagi, ent samas... Teda armastavad palavalt nii linnarahvas kui ametiõde, veetlev Pariisi neidis, kes paraku enne küllatulekut annab muuhulgas teada, et jagab parasjagu tuba ühe meesterahvaga. Bruno on löödud, aga mitte kauaks, sest saab tolle meesterahva endale – talle kingitakse Balzac. Basset houndi kutsikas. Parimast perekonnast, arendaja Leon Verrier’ algupärasest kennelist. Asendamaks võitluses terroristide vastu hukkunud... „Me teame kõik, et ükski koer ei või iial Gigit asendada, aga selle kutsikaga väljendab sulle isiklikku tänu siseminister koos personaliga.“
Ühesõnaga... Bruno elu on täis rõõmu, pisut pisaraid, head veini ja häid roogi, mida ta ise valmistab ja mis võiksid inspireerida ka lugejaid. Seega väärt raamat taas, mis aitab maarjamaalasel peletada talvenukrust.
