Kodutute varjupaikadesse satub üha rohkem psüühikahäirega inimesi. Sotsiaaltöötajad: meie neid ravida ei saa

Koduta inimeste majutusse jõuab üha enam psüühikahäirega inimesi. Tegelikult vajaksid nad erihoolekannet.

Markol on muusikaline kuulmine. Ta on lõpetanud muusikakooli, õppis viiulit. Nüüd ei ole ta juba ammu viiulit kätte võtnud. Pill on ema juures, aga Marko ei saa emaga hästi läbi ja ega ta tahagi viiulit väga enda juurde võtta, sest ta kardab, et sotsiaalmajutuses võib pilliga midagi juhtuda. Viiul võiks aga Marko elu paremaks muuta. Ta on mõelnud, et võtab pilli kätte ja läheb vanalinna tänavatele moosekandiks – saaks raha teenida, jalad alla, oma elu peale, koduta inimeste majutusest välja.

„Siin majas on tegelikult hästi palju muusikuid,“ teab Marko. „Need on raisku läinud anded.“ Temagi tahtis saada elukutseliseks muusikuks, aga ta enda sõnul tulid nooruse värgid peale. Põhikoolgi jäi esialgu pooleli. Hiljem sai Marko kooliga ühele poole ja pärast seda lõpetas isegi ametikooli keevitaja erialal.