ARVUSTUS | „Fabelmanid“ tõestab, et Hollywoodis on ruumi ka vaoshoitud ja kaunitele lugudele

Steven Spielbergi aastakümnetepikkuses karjääris on „Fabelmanid“ ilmselt üks tagasihoidlikemaid filme ja praegusel juhul on see suur kompliment.

Kui viimasel ajal tundub, et kinodes näidatakse aina rohkem suuri, vaatemängulisi ja arvutiefekte täis topitud suurejoonelisi filme, siis vanameister Steven Spielberg tõestab, et veel on Hollywoodis ruumi ka vaoshoitud ja kaunitele lugudele inimestest ja nende eludest. Seda vähemasti siis, kui need inimesed on režissöör ise ja tema perekond.

Möödunud nädalal kinodesse jõudnud „Fabelmanid“ jutustab autobiograafilise loo Steven Spielbergi lapsepõlvest ja noorusest, tema kui filmitegija teekonna algusest. Mõningaid pisiasju on muudetud, perekond Spielbergist on saanud perekond Fabelman ja Stevenist Sam, kuid siiski järgib filmi süžee üsna täpselt oma autori elukäiku kuuendast eluaastast teismeea lõpuni. Mis aga peamine, koostöös stsenarist Tony Kushneriga (kellega Spielberg on varemgi jõud ühendanud) on ühest küllalt tavalisest suureks kasvamise loost voolitud välja südantsoojendav ja delikaatne kunstiteos.