Katkend Siim Kallase raamatust. 39. osa. Kui mul oleks olnud jagada 50 ministrikohta, oleks minust saanud Isamaa peaminister

Minu otsusest nõustuda Laari ja Pruuli kavaga, mida on hiljem nimetatud küll vahtkonnavahetuseks, küll sügismanöövriks, algas üks segane aeg. Minust polnud palju abi selle manöövri ettevalmistamisel, sest mul polnud ju mingit eraldi toetusgruppi riigikogus. Kogu sellest perioodist on hästi kirjutanud Kalle Muuli oma raamatutes „Isamaa tagatuba“, „Vabariigi sünnimärgid“ ja „Kodanike riik“.

„Sügismanöövri“ lõpplahendus saabus 13. oktoobril, kui riigikogu lükkas tagasi minu kui peaministri kandidatuuri.

Põhjusi oli mitu. Esiteks, minu enda lihtsameelsus ja enesekindlus. Ma olin väga populaarne ja ma arvasin, et see iseenesest tähendab väga palju. Aga nagu poliitika on korduvalt tõestanud, on sellest vähe, et saada peaministriks või mõneks muuks valitavaks asjameheks. Eeldasin tõesti, et pean hea kõne ja veenan parlamendiliikmeid, et olen sobiv isik peaministrikandidaadiks. Hea kõne pidasin tõesti. Vastasin ka arvukatele küsimustele ilma keerutamata. Marju Lauristin ütles hiljem – sa lööd kõik ette antud pallid maha!