Katkend Siim Kallase raamatust. 40. osa. Vaatasin ja jahmusin. Pirita tee ääres kõrgus eredal kollasel taustal hiigelsuur plakat.

Otsus tehtud, niisiis – uus partei oli vaja luua. Kõik sai selgeks pärast sügismanöövri ebaõnnestumist. Liberaalide poliitiline meeskond hakkas tegema seda, mida oli vaja uue partei loomiseks, mina hakkasin otsima inimesi, kes koos minuga oleksid nõus valimisvõitlusse tulema.

Programmi väljamõtlemine läks kähku – minu „Kodanike riik“ oli aluseks, Kalev Kukk lühendas ja toimetas selle uue erakonna manifestiks, mis on Reformierakonna manifest tänase päevani. Päris programm tuli teha natuke teistsuguseks ja laiapõhjalisemaks.

Partei loomine meenutas mulle natuke rahareformi ettevalmistamist – 25 tundi tööd ja rabelemist ööpäevas. Aeg pressis peale. Valimisnimekirjade koostamine ja partei vormistamine kõikide reeglite kohaselt pidi tehtama lühikese aja jooksul. Parteitööd juhtis Heiki Kranich oma meeskonnaga, kuhu kuulusid Meelis Atonen, Eero Tohver, Aarne Veedla, Maret Maripuu, Kätlin Nahkur (kellest sai peatselt proua Atonen). Suurepärased inimesed. Liberaalide parteid juhtis imetlusväärne poeet ja imetlusväärne inimene Paul-Eerik Rummo, kelle austaja olin juba ülikooli ajal. Tulid veel Aap Neljas, Daimar Liiv.