ARVUSTUS | Kui inimene kaob, meenutavad teda tuvid. Kurb lugu ühe neiu kadumisest

Kellerteatris lavale jõudnud „Mets“ kõneleb üksindusest. Inimestest, keda näeme iga päev, aga kes tegelikult on kadunud.

Lavastus „Mets“ on vist üks kurvemaid teatripajatusi, mida ma viimasel ajal näinud ja kuulnud olen. Kurbus ei ole mingil juhul veel tragöödia, vaid katse olukorrast rahulikult ja hüsteeriata aru saada, katse midagi mõista. Lavastuse kompositsioon põhineb mitme inimese järjestikustel pihtimustel, mida kuulab uurija (Veljo Reinik).

Kadunud on neiu, kelle kadumisest räägivad ekraanil tema ema (Tatjana Kosmõnina), kasuisa (Sergei Furmanjuk), tema kallim (Rainer Elhi), sõbranna (Silva Pijon), professor, kelle loengutel ta käis (Andres Roosileht), ja veel kurttumm tuvikasvataja (Aivo Erm).