RAAMATUBLOGI: Kuivõrd kehtib Hippokratese vanne?

Jack Jordan, „Ära tee kahju“, tõlkinud Triin Olvet, Ühinenud Ajakirjad, 412 lk.

Tundmatute autorite krimikirjandust ilmub siinmail nagu seeni pärast vihma ning säärase massi seast õige välja valida... Seentega on lihtne – puravikud ja kuuseriisikad korvi... Samas on ka pilvikud teadud retseptides asendamatud, ning kaseseened ja kukeseened... Ei ole lihtne meil siin elu Liivimaal...

Aga jah, kui (krimi)kirjandust ilmub loetamatul hulgal, siis tuleb õiged raamatud välja valida. Ühinenud Ajakirjade kirjastus on turule toonud suurepäraseid debütante, seega tasub nende raamatuisse alati piiluda ja ka seekord läks täkke – „Ära tee kahju“ suuri auhindu küll ei võida, kuid lugemiselamust pakub täiega ja igast kandist. Põnev, kiirelt neelatav ja, mis peamine, üsna äraspidine.

Süžee pole uus. Kui lapse elu on ohus, võib ema (teinekord ka isa) võidelda viimseni. Ja juhtubki. Tippkirurg Anna kaheksane kaob, asemele ilmub teade, et kui tahad poega tagasi, peab tuntud poliitiku lõikus lõppema letaalselt. Paraku on olemas arstide kuulus Hippokratese vanne, mis algab sõnadega: „Tõotan oma au ja südametunnistuse nimel, et pühendun arstitöös inimese abistamisele...“. Aga kui poeg tapetakse, kas see on inimese abistamine? Või on see samaväärne poliitiku taevasse minemisega?

Vaat säärane dilemma. Eks iga actionkirjanduse fänn võib nüüd mõelda, kuidas lugu edasi kerib, aga enamus eksivad. Ei lähe nii. Ja kui asjad lähevad käest ja lõpuks justkui kokku klapituvad, siis seegi on vale – lõpplahendus on hoopis teistsugune.

Ehk siis... Kui kaugele on naine valmis minema, et oma last kaitsta? Igatahes tuleb olla ettevaatlik neil, kel on plaanis väikestele ilmakodanikele kahju tekitada või sellest kasu saada, see ei pruugi lõppeda hästi.