NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: Venemaa kodakondsus

Tahate vabaneda vanakuradist? Milles küsimus. Venemaa kodakondsusega aga aidata ei saa.

Vanaeide silmad lähevad pungi kui pingpongipallid, suust paiskub välja ebainimlik röögatus. Lavatsil lebav keha tõmbub pulksirgeks ja kerkib paari meetri kõrgusele õhku. Kuid hiromant ei lase sellel kõigel end segada, vaid jätkab monotoonsel häälel palvete lugemist ja ühest otsast põlema süüdatud jänesekäpaga vehkimist.

Võib-olla mõni nurgaposija isegi on nõus teid oraga torkima, aga sellest pole tegelikult abi, Venemaa kodakondsusest te ei vabane, jääte ainult invaliidiks.

Vanaeit kisendab veel paar korda ning ajab ninast ja kõrvadest verist vahtu välja. Viimaks hakkab ta õhus vurrina keerlema, tema suust kargab välja midagi musta ning karvast, mis põgeneb esiotsa lakke, ent kui hiromant suitseva jänesekäpa tema poole suunab, lõhkeb suure ämblikuna laes kükitav olevus kõrvulukustava pauguga. Vanamutt kukub tagasi lavatsile ja avab silmad.

„Mis see ometi oli?“

„Kõik on korras, proua,“ vastab hiromant ja pühib laubalt higi. „Deemon on teie kehast välja kihutatud. Olete terve ja needusest vaba.“

Veidi aja pärast, olles lõhkenud deemoni tükid väikese harjakesega kühvlile pühkinud ja prügiämbrisse raputanud, pistab hiromant pea ooteruumi ning hõikab:

„Järgmine!“

Kabinetti siseneb noor mees, kes on kangesti vaevatud näoga.

„Kuulan teid, noormees,“ lausub hiromant. „Mis teile muret teeb? Kas olete kurja silma poolt ära kaetatud? Kas teie sisse on asunud elama paha vaim? Või olete ära neetud? Kõnelege! Ja ärge üldse muretsege, ma võin teid kõikidest nendest hädadest vabastada.“

„Ma tahaksin vabaneda Venemaa kodakondsusest,“ sosistab mees.

„Kuidas palun?“ ei kuule hiromant hästi vastust. „Tahate vabaneda vanakuradist? Milles küsimus, ajame ta välja!“

„Ei, mitte vanakuradist. Ma tahan vabaneda Venemaa kodakondsusest,“ kordab mees valjemalt.

Hiromandi näkku tekib kaastundlik naeratus.

„Kallis mees, see on kahjuks võimatu. Nii vägev ma ei ole. Venemaa kodakondsusest ma teid vabastada ei suuda.“

„Aga ehk proovite siiski?“ palub mees. „Ma väga tahan sellest lahti saada!“

„Ma usun, kullake, aga see pole minu võimuses.“

„Äkki ometi?“ lähevad noorel mehel silmad märjaks. „Katsute mingi oraga või...“

„Ei aita siin ükski ora. Uskuge mind, mina olen aus hiromant. Võib-olla mõni nurgaposija isegi on nõus teid oraga torkima, aga sellest pole tegelikult abi, Venemaa kodakondsusest te ei vabane, jääte ainult invaliidiks.“

„Aga mida siis teha?“ hüüab mees meeleheites. „Ma käisin ka perearsti juures, tema ütles, et kui mul oleks maovähk või tiisikus, siis ta saaks mind aidata, aga Venemaa kodakondsuse peale riikliku meditsiini hammas veel ei hakka. Ning soovitas pöörduda alternatiivsete meetodite poole. Et ehk saab sealt abi.“

„Kahjuks ei saa. Kui inimesel on juba kord Venemaa kodakondsus, siis pole enam midagi teha. Mina vabastan deemonitest ja luupainajatest, päästan musta maagia käest ja eemaldan loitse. Aga Venemaa kodakondsus on teine asi. Mul on tõesti kahju. Te olete veel nii noor mees... Kust te saite selle Venemaa kodakondsuse?“

„See on mul sünnist saati. Emal ja isal oli ka.“

„Ai-ai-ai!“

„Tervel meie perel oli!“

„Oh häda. Milline saatus! Vaene poiss. Võtke lutsukommi, see on kahjuks ainus, mida ma teile pakkuda võin.“