Tundub, et Erle Stanley Gardner pole võitnud ainsatki krimikirjanduse suurt auhinda, samas, kas oleks põhjustki... Küll aga tulnuks talle omistada elutööpreemia suurepäraste kergete, lahedate ja loetavate stooride eest, kus peategelasteks on advokaat Perry Mason ja tema abiline Della Street. 82 üheülbalist lugu, mille stsenaarium on ette teada, aga just see annabki kindlustunde – eks lapsena tahtsime ju kõik kuulata teab, mitmendat korda kes Punamütsikese, kes Sinihabeme saagat.

Gardner ei üllata ega lase pettuda. Kõik on täpselt nii, nagu olema peab. Nagu „Hooletu kassipoja juhtumis“. Taaskord kistakse Mason segasesse juhtumisse, kus on mängus noor daam, kümme aastat kadunud ärimees, tema abikaasa, laip, mürgitamisjuhtumid, kassipoeg ja leitnand Tragg, kes seekord arreteerib Della Streeti.

Ehk siis taaskord üks pealtnäha segane lugu (mis samas on arusaadav ja loogiline), kus politseivõim üritab isepärasele Masonile koha kätte näidata. Ja nagu ikka, saabub lõppvaatus kohtus, kus Mason elegantse kergusega kõik vastased paika paneb ning selgitab, mis tegelikult juhtus. Heakene küll, tavapärases kohtus tema argumendid ehk poleks pädevad – kas meite õigusemõistjad arvestaksid tunnistajana kassipoega? – aga Ameerika vandekohtus, nagu näikse, küll.

Lugu jookseb nagu mööda siidi, loed, aju puhkab, kuid saab organismi toodetud õnnehormoone ning hinge poeb õnnis rahu – hea vana maailm (loe: Gardner) pole, taevale tänu, teragi muutunud.



Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena