RAAMATUBLOGI: Kes kanna(ta)b kaamost...

Ragnar Jonasson, „Päevavalgus“, tõlkinud Piret Lemetti, Eesti Raamat 258 lk.

Islandil ikka juhtub. On alati juhtunud, ainult et kõik, mis tume, pole kerkinud päevavalgusse. Pool sajandit tagasi kolis kaks noort paari Héðinsfjörðurisse ehk ühte põhjapoolsesse fjordi, leidmaks elus õnne ja rõõmu. Tänapäeval kirjeldatakse seda keerulise nimega paika kui paradiisi, ent toona oli tegu hüljatud maaga, kuhu pääses vaid meretsi või üle mägede – nüüdset tunnelit veel polnud.

Ei kulgenud see elu ses eralduses just kenasti, sest üks noor naisterahvas leidis oma lõpu. Justkui enesetapu läbi, kuna ei suutnud kaamost kannatada.

Aastad on läinud ning ühel hetkel otsustab Siglufjörðuri nooruke politseinik Ari Thor, saades kätte kummalise foto minevikust, kunagisse surmajuhtumisse selgust tuua.

Samal ajal kulgeb ka üks paralleelne lugu, millest on kinni haaranud Reikyavikis tegutsev ambitsioonikas teleajakirjanik Isrun. Teema on sedavõrd kuum, et kõigutab Islandi valitsusjuhi jalgealust.

Krimkafännid on nii Ari Thori kui Isruniga varasemast tuttavad läbi raamatute „Lumepimedus“, „Ööpimedus“ ja „Pimedusse mattunud“. Nüüd siis valgust kah. Ent eks ole ka põhjust, sest Ari Thori üksildaseks muutunud ellu tungib päikesekiir, õigemini isegi mitu ning on teisigi, kes võivad lugeda eksistentsi pigem päikeseliseks.

Ehk siis Islandi krimka, mille väärtus peitub eelkõige selle kummalise ja kaljuse saarriigi olemuse avamises. Võime ju pidada end põhjarahvaks, aga palju meie vaim ses kivises kaamoses vastu peaks? Aga islandlased elavad ja pole hullu miskit.