RAAMATUBLOGI: Tegevusetus võib tappa ja koolikiusaja mõelgu, mida tulevik võib tuua
Carin Gerhardsen, „Piparkoogimaja“, tõlkinud Heidi Saar, Eesti Raamat, 304 lk.
Rootslased räägivad juba ka ise, et neil on kohalikke krimkakuningannasid nagu kukeseeni pärast suvist vihma, aga ruumi leidub kõigile. Ja nagu eemalt vaadates tundub, suudab iga rootslane, kes vähegi viitsib arvuti taha istuda ja korraliku krimiloo valmis kirjutada.
Carin Gerhardsen on suurepärane näide, Rootsi krimikirjanduse fenomenist. Meretagustel kuningriiklastel oleks kirjutamine justkui veres. Gerhardsen pole kaugeltki humanitaar, vaid vastupidi, matemaatik, kes sisenes IT maailma, tegi seal tegusid, kuid hing ihkas muud.
Tänaseks kolm kümnendit tagasi kirjutas ta muu töö kõrvalt valmis filosoofilise romaani mehest, kes veedab neli aastat Beiruti vanglas pantvangina. Arvustused olid kiitvad, kuid müügiedu oli napp ning kirjandus jäi sinnapaika. Kuid kripeldus säilis. Nähes Gerhardseni kahestunud hinge soovitas ta abikaasa ette võtta krimiromaani. Edasine oli pelk edulugu.
Gerhardsen lõi esmalt peategelase, politseiinspektori Conny Sjöbergi, kuid eiras seejuures tavasid ega teinud mehest üksikut hunti, kes on hädas liigsete alkoholikoguste, rasvase toidu ja kõrgenenud vererõhuga, vaid ontliku pereisa, kes peab kantseldama viit last. Ja kujundas tema ümber mõnusa seltskonna, kus igal on oma kiiks, sest täiuslikkust kohtab vaid muuseumis.
Kui on, kes kuritegu lahendab, peab olema ka, mida lahendada. Ja nii saabubki üks daam koju ja leiab selt võõra mehe, kes õnneks ohtu ei kujuta, sest on surnud. Uurimine jõuab peagi tupikusse, kuid siis lüüakse punn eest – toimunud on teisigi seletamatuid tapatöid, mistap tundub, et Hammarbys tegutseb sarimõrvar. Ent mis on tema motiiv? Miks ta mõrvab inimesi, kes esmapilgul surma ei vääri?
See on esimene romaanide seeriast, kus osalevad Rootsi detektiiv Conny Sjöberg ja tema kolleegid Stockholmi eeslinnas Hammarbys.
Ent kui suunata pilk minevikku, siis võib näha üht poissi, kes satub elu hammasrataste vahele – temast saab juba eelkoolis kiusatav. Tõukamine, hoobid ja muu säärane... Õpetajad näevad, kuid ei reageeri – kooli territooriumil midagi erilist hullu ei juhtu ning see, mis juhtub aia taga, pole enam nende teema. Teinekord võime kellegi elu rikkuda mitte tegevuse, vaid tegevusetusega...
Nagu Rootsi krimkadele puhuti omane, võetakse puhuti ette ühiskonda räsiv teema ja koolikiusamine on üks nendest. Äkki peaksid kiusajad, kui nende lapsemõistus võtab, vaatama ka tulevikku, sest, nagu räägitakse, ei jää ükski kuritegu karistuseta.
