„Ta ei mängi nii, nagu Inglismaal näideldakse.“ Sergo Varese pikamaajooks gloobusel

„Võib-olla on minu ideaal olla kõige parem keskmine,“ ütleb Sergo Vares, ja muigab.

Me istume Globe’i teatri veidi unises kohvikus. Päevase etenduse alguseni on jäänud mõned tunnid – siis on väike paus ja õhtul juba järgmine etendus. Aprilli keskpaigani mängib Vares William Shakespeare’i „Talvemuinasjutu“ peaosa kuningas Leontest veel 47 korda (piletid on juba praegu peaaegu välja müüdud). Järgmised poolteist kuud peab Sergo enam-vähem iga päev umbes 350 inimese ees hulluma, kadetsema, ihkama kättemaksu ja kahetsema. Seda kõike vanas inglise keeles kirjutatud värsis, millest ta veel poolteist kuud tagasi ei saanud eriti arugi.

Ta ei virise. Ta ise tahtis siia jõuda. Ta on töötanud Londoni teatrites varemgi, mänginud peaosi ja kõrvalisemaid rolle, olnud ühe trupi juhtivaid liikmeid ning tema rollidest on kirjutanud Inglismaa suurimad päevalehed. Kuid mingil kummalisel moel on mulle alati jäänud mulje, et Sergo hoiab teatrist veidi eemale. Viimased kümmekond aastat pole ta Eesti teatris ühtegi rolli teinud, kuigi pakutud on küll ja veel. Ei soovi, ei taha, iga hinna eest lavale saamine ei ole tema viis elada. On mingi distants teatri ja Sergo vahel ning see piir on ettevaatlik, kuid vankumatu.