Dilemma: masina küljes olev juurvili ei taha olla, aga muud justkui üle ei jää

Enne legaliseeritud eutanaasiale või abistatud enesetapule mõtlemist tuleb korda ajada patsiendi elulõpu testamendiga seotu. Aga asjad venivad.

Patsiendi soove on Eestis endiselt keeruline arvestada, kuid palju annaks juurde patsiendi- ehk elulõpu testament, kuhu inimene saab kirja panna, mida ta soovib, kui ta on sellises seisundis, et tema käest enam küsida ei saa. Enne kui jõuda võimaliku legaliseeritud eutanaasiani, tuleb see korda ajada. Nii arvatakse laiemalt, kui arutletakse hiljutise Eesti Päevalehes avaldatud uuringu üle, kus käsitleti Eesti arstide hoiakuid, mis puudutavad eutanaasia ja abistatud enesetapu legaliseerimist.

Tartu ülikooli kliinikumi intensiivravi osakonna staažikas arst, anestesioloog ja arstide liidu eetikakomitee liige Katrin Elmet ütleb otse: on küüniline legaliseerida eutanaasia ja abistatud enesetapp riigis, kus puudub kõigile kättesaadav palliatiivravi võrgustik, kus kasutust elusäilitavast ravist loobumist samastatakse surmamisega, kus otsustusvõime kaotanud inimese tahe talle osutatava ravi kohta pole enamasti teada ning ühiskonnas on liiga palju neid, kes ei suuda leppida inimese surelikkusega. Sealjuures ei ole Elmet eutanaasia- ega abistatud enesetapu vastane: teemat on vaja kindlasti vaateväljas hoida ja ühiskonna hoiakute dünaamikat jälgida. „Kuid enne surmaabi seadustamist peab veel suur areng toimuma, muu hulgas ka inimeste hoiakutes,“ tõdes Elmet.