RAAMATUBLOGI: Kes tappis Stalini, et ise ellu jääda?

Abdurehman Avtorhanov, „Stalini surma mõistatus. Beria vandenõu“, tõlkinud Ants Paikre, Rahva Raamat, 336 lk.

Jossif Vissarionovitš Stalin oleks hauda läinud varem või hiljem. Aga loomulikult oli parem, kui ta varem vabastas kuuendiku planeedi endast ja rängast rõhumisest ning säästis sellega tuhandeid inimelusid. Seega pole suurt vahet, kas Stalin lahkus siitilmast 5. märtsil 1953 loomulikult teel või seltsimeeste abiga.

Samas oli Stalini surm üsna kummaline ning selle kohta on esitatud mitmeid vandenõuteooriaid, millele Abdurehman Avtorhanov lisab 15-aastase uurimistöö järel veel ühe. Või õigupoolest isegi ei lisa, vaid loob usutava ja selge põhja teooriale, et Stalini saatis manalateele Lavrenti Beria, mõistagi ennast verega määrimata.

Avtorhanov (1908 – 1997) oli toonaste pöördeliste sündmuste kaasaegne ja tunnistaja, seistes nomenklatuuritöötajana lähedal partei kõrgematele ringkondadele, tundes isiklikult nii paljusid Keskkomitee liikmeid kui ka partei opositsiooniliidreid. Ning see lisab teosele kaalu.

Esmalt loob autor lava, asetades paika kõik rekvisiidid lõppvaatuseks. Ta käib läbi Stalini teekonna võimu tippu ning sealt edasi surmahetkeni, selgitades sotsialistliku „Ivan Julma“ troonilpüsimise ideoloogiat ja meetodeid. Iseenesest said kõik aru, kuidas asjad käisid – vana kaardivägi tuli hävitada noore kaardiväe abiga, noor kaardivägi omakorda uue kaadri ehk niinimetatud „edutatute“ kätega... Kõik, kes kuulusid ühte või teise kaardiväkke või edutatute sekka võisid aimata, et mingil hetkel saabub ka nende tund, aga kuhu sa ikka põgened... Hoopis loodad, et kuulud nende väheste sekka, kellele armu anti. Ent oli ka kolmas võimalus – võidelda. Ent seda sai teha vaid siis, kui oled piisavalt tugev ja, nagu autor ütleb, valdad ainsana kriminaalset kunsti samal tasemel kui Stalin.

Kuid miks pidi Beria võitlema? Ta istus haljal oksal (kuigi mitte nii haljal, kui juhtis NKVD-d ehk sisejulgeolekut), aga ikkagi... Olla Stalini parem käsi ei tohiks kõlada ju kehvasti. Aga kõlab, kui tsaar on paranoiline ja raiunud korduvalt maha oma mõlemad käed, mis kasvavad hetkega tagasi, et peagi omakorda raiutud saada.

Võiks ju arvata, et kurikuulus arstide süüasi, mille algatas Stalin veidi enne oma põrgusseminekut, oli mõeldud juutide ja intelligentsi hävitamiseks ning hirmutamiseks... Ent Avtorhanov näeb noid sündmusi teise nurga alt ja laiemalt.

„Mõistusega käsitamatu eksimusega andis Stalin ennast ära, formuleerides Kremli „Vandenõulastest arstide“ süüdistused: oli ju riikliku julgeoleku kõrgemate organite süüdistamine „vandenõulaste“ mahitamises otseselt suunatud Beria vastu. Beria tundis liigagi hästi Stalinit ja oli ka teadlik oma eeläijate saatusest, et illusioone hellitada. Stalin ihkas nüüdtema pead. Berial polnud mingeid muid võimalusi oma pea päästmiseks, kui Stalini enda pea maha võtta,“ kirjutab autor sissejuhatuses.

Oli, kuidas oli, 5. märtsil 1953 pääses õnn nõukogude rahva õuele ja seda tervitati pisaratega, kes rõõmust, kes kurbusest. Berialgi, kes pidanuks saama uueks tsaariks, polnud pikka pidu ja ta läks Stalinile seltsiks, sest Nikita Hruštšov osutus kavalamaks. Nii see eluke kommunismi poole tüürivas punariigis kulges, laibad ees ja laibad taga...

Neile, kes Venemaa ajaloo ja grusiinist türanni aastatega piisavalt kursis, pakub „Stalini surma mõistatus“ nii mõndagi uut, aga eelkõige aplaus selle eest, kui elegantselt on too periood ühe raamatu piires kokku võetud. Ja neile, kes tahavad Stalinit alles avastada, on teos just see õige alguspunkt ja isutekitaja.