ARVUSTUS | Ajateatri „Anne Franki päevik“ meenutab, et sõda võib alati tagasi tulla. Aga naerda saab ka

Anne Veldi lavastatud „Anne Franki päevik“ on tähtis, meenutamaks seda, mis päevikus sisaldub. Lavastuses tänapäevaga otseselt paralleele ei tõmmata, nendeni jõuab vaataja ise.

Mõned aastad tagasi Milanos nägin Antonio Marrase butiigis imelikku mantlit. See oli pandud mannekeeni selga, seisis postamendil teistest riietest eraldi ja torkas kohe silma. See oli ülisuure kollase tähega must mantel, ühteaegu elegantne ja kohutav. „Mantel ei ole müügiks,“ öeldi mulle, nähes, et olen kauaks mantli ette seisma jäänud. „See on loodud holokausti ohvrite mälestuseks, tragöödia pidevaks meenutuseks!“

See juhtum võib olla epigraaf märkmetele instseneeringu „Anne Franki päevik“ kohta, mille on lavastanud Anne Velt. Päevikut pidas kunagi juudi tüdruk Anne, kes 1944. aastal kogu perega koonduslaagrisse saadeti ja seal hukkus. Tema isa jäi (kogu perest ainsana) ellu, tuli tagasi, leidis päeviku ja avaldas selle. Raamatu ilmumisest sai tohutu suur sündmus ja mitte ainult kirjanduses.