Ei ole vist kunagi juhtunud, et ühe eestikeelse portreefilmi esilinastusel on saal piripardani rahvast täis, inimesed tõusevad filmi lõppedes püsti ja aplodeerivad ennastunustavalt. Seda tuleb võtta tunnistusena, et eesti rahvas vajab Kristiina Ehini sugust helget ja säravat luuleikooni nagu õhku ja vett ning januneb imeilusate, helgete piltide järele, mida argielu nii harva pakub. Selles filmis on kõik kaunis ning esilinastusele kogunenud vaatajaskond uskus meelsasti, et nähtu on tõeline, ehe ja päris. Mitte keegi saa võtta publikult õigust uskuda, et just selline ta on, meie armastatud ja vaimustav Kristiina Ehin.

Selles linateoses ei ole mitte midagi juhuslikku.