Nii kutsuti teistpoolsusesse ka Beaton ehk Marion Chesney ning kaks Hamishi raamatut ilmusid juba pärast ta lahkumist, mõlemad loodud kahasse pikaaegse sõbra R. W. Greeniga. Green pole krimikirjanik ega teinud erilist läbilööki kirjuandusmaastikul, mistap võib öelda, et ta sai tuntuks just Macbethi ja Beatoni teise kangelase Agatha Raisini saagade kaasautorina.

Green selgitas eessõnas, et haigestunud Beaton või pigem Chesney muretses lubaduste pärast, mida oli kirjastustele andis ning vajas seetõttu abi, sest ei suunud tundide kaupa arvutiklahve tippida. „Minu algne mõte oli, et olen nagu sekretär, kes kirjutab tema dikteerimise järgi teksti üles, aga see polnud üldse tema plaan,“ meenutas Green. „Ta tahtis rääkida stseenidest, mis peas tekkisid ja süžeeks kujunesid. Dikteerimine olnuks talle liiga aeglane ja tüütu. Ta tahtis spontaansust, et asjad tempokalt areneksid. Niisiis arutasime tegelasi ja tegevuspaikasid ning mina läksin neid seejärel üles kirjutama, tuues mustandi väljatrüki Marionile lugemiseks.“

Nagu Green tõdes, jäi Beaton või pigem Chesney kirjapanduga enamasti rahule ja andis lõpuks raamatule oma õnnistuse.

Eks lugeja saab hinnata, kas „Rohesilmse kuradi surm“ on ehe Hamishi stoori või mitte. Pigem see teine, mis aga ei tähenda, et lugu halb oleks. Hamish on taas abiellumas, aga...

Südamest kahju, et maailma üks sümpaatsemaid politseinikke, kes oli autori arvates armas vigurvänt ja kuldse südamega isemõtleja, lahkub jäädavalt. Aga nii see on, sest Beatonit pole võimalik asendada.