ARVUSTUS | Kaur Riismaa veretu jaht nostalgiametsas

Kaur Riismaa uuest luulekogust näib, et tulevikku piiluvat autorit on tabanud nostalgia kirjanduse ja kaduva järele.

Oot, kas see on tõsi? Oli see tõesti kümmekond aastat tagasi, kui ilmus Riismaa esikkogu „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“? Tundub, nagu see oleks juhtunud eile. Vahel tundub, nagu see oleks mingis läinud, kadunud ajastus, aegade valli taga…

Eks ma pelgasin tollal noid Kauri vigureid, seda, kuidas ta lugusid jutustab, nagu poleks asigi. Kui tõelised tundusid need esimese raamatu elulood, tekstid! Nagu „Harala elulugude“ või siis „Spoon Riveri koolnute“ vaimus, aga sellise looriga, et järsku ongi nagu päris.