RAAMATUBLOGI: Sõda, kus Olümpose jumalad mägisid omi mänge ja kasutasid (pool)surelikke kannidena

Stephen Fry, „Trooja“, tõlkinud Allan Eichenbaum, Varrak, 360 lk.

Stephen Fry on sedavõrd mitmepalgeline, et teda ei saagi ühe sõnaga määratleda. Kellele on ta näitleja, kellele raadiohääl, aga lugejale on ta kirjanik, kes suutis kreeka mütoloogia inimkeelde tõlkida.

Selgitustes on Fry tituleeritud koomikuks, keda ta kahtlemata on ning seetõttu ongi tema kolm Kreeka mütoloogiat käsitlevat raamatut sedavõrd loetavad ja nauditavad. Mitte et Fry muinasajalugu liigse huumori ja irooniaga kirjeldaks, küll aga teeb ta seda nii, et lugeja suunurgad pisut tõusegad. Pigem tuleb öelda, et Fry muudab iidsed sündmused – kui need tegelikult toimusid – tänapäevaseks. Ja kui Trooja sõda oli väljamõeldis, siis tont sellega, las oli, lugemiselamust see ei kärbi.

Iseenesest pole vaja enne „Trooja“ ettevõtmist lugeda Fry eelnevaid raamatuid „Kreeka müüdid“ ja „Kreeka kangelased“, sest raamatus on taust – kes on kes ja mis on mis – piisavalt avatud. Aga tegelikult on Fry eelnevad Kreeka raamatud siiski kohustuslikud, sest need on paganama head, loetavad ja avardavad igal juhul silmaringi.

Raamatu lisades selgitab Fry Trooja sõja tausta laiemalt. Et kui madin toimus, siis pronksiajal ja seda kirjeldab kõige täpsemini Homeros, kuigi viis sajandit hiljem, oma tähtteoses „Ilias“ ja selle järjes „Odüsseia“, mida, muide, peetakse esimeseks läänemaailma kirjandusteseks. Ainult et kes viitsib neid kaht kuulsat vanakreeka värsseepost lugeda. Fry teeb asja märksa lahedamalt, ent sama põhjalikult selgeks.

Nüüd kaks lõiku rahvaentsüklopeediast, et mida Trooja sõda endast kujutas...

„Trooja sõda sai alguse kuningas Peleuse ja Thetise pulmades. Nad olid kutsunud pidustustele peaaegu kõik jumalad, jätsid aga kutsumata Erise, tülijumalanna. Eris vihastas, tuli kõigest hoolimata kutsumata külalisena pidustustele ning viskas külaliste sekka kuldse õuna, millele oli kirjutatud „Kõige kaunimale“. Jumalannad Hera, Athena ja Aphrodite püüdsid õuna kinni samal ajal ning hakkasid omavahel tülitsema selle üle, kes neist on kõige ilusam. Kuna nad ei jõudnud selles küsimuses lahenduseni, läksid nad jumalate valitseja Zeusi juurde. Zeus ütles, et Paris peab otsustama, kellele õun kuulub.

Jumalannad läksidki Parise juurde ning iga jumalanna üritas kingitustega meelitada Parist õuna enesele andma. Hera pakkus Parisele võimu kogu Aasia üle, Athena pakkus talle tarkust. Aphrodite aga pakkus talle naiseks maailma kõige ilusamat naist. Paris andis õuna Aphroditele. Kõige ilusam naine maailmas sel ajal oli Helena, Sparta kuninganna, kes nüüd pidi Parisele kuuluma. Paraku oli aga Helena juba abielus. Aphrodite lasi oma pojal, Erosel lasta Helena pihta kuldse armastusenoole, mis pani Helena Parisesse armuma. Ta põgenes koos Parisega Troojasse. Seepeale kuulutas Helena abikaasa Menelaos Troojale sõja, et oma naist tagasi saada.“

Ja algasidki hirmus, kümme aastat kestnud tapatalgud, kus kangelased said kangelasteks. Samas näitas Trooja sõda ära, et surelikud ja poolsurelikud on harukordselt rumalad ning juhinduvad tihtipuhku vööalustest tunnetest.

Trooja sõjas oli erinevaid nüansse sedavõrd palju, et kohati kisub sündmus kaootiliseks, aga Fry hoiab lugejat kenasti järje peal. Kusjuures tekib küsimus: kelle sõda see oli? Kas maapealsete oma või nende, kes paiknesid Olümposel. Ehk siis Olümpose jumalad, tundub, mägisid omi mänge ja kasutasid (pool)surelikke mängukannidena. Aga eks nõnda on alati olnud ja on praegugi.