RAAMATUBLOGI: Kogu tõde sipelgatest, kes saadavad lahingusse vanu naisi, mitte noori mehi
Edward O. Wilson, „Lugusid sipelgate maailmast“, tõlkinud Tanel Saimre, Argo, 168 lk.
Töökad sipelgad olla justkui eeskujud progressiivsele inimkonnale. Erinevalt rohutirtsudest, kes suvel lulli löövad ning talvel, kui varbad külmetavad ja kõht tühi, tulevad sipelga ukse taha koputama, et anna süüa ja võta sooja, veli. Nii juhtus igatahes Ivan Krõlovi valmis. Kuidas on aga tegelikult?
Kui aga lugeda maailma ühe juhtiva sipelgateadlase ehk mürmekoloogi Edward O. Wilsoni populaarteost nonde kuuejalgsete, kõikjale ronivate (kui nende lähedusse satud) ning hammustavate, nõelavate ja sulle pealepissivate tüüpide elust-olust, siis eeskuju too seltskond endast ei kujuta. Kui, siis poliitikutele, sest sipelgatel on hierarhia täpselt paigas – kes teeb tööd, kes on sõdalane, kes hoolitseb emase ehk juhi eest. Vastuvaidlemist ei ole, mõtlemisvõimet samuti mitte.
Võttes eeskujuks sipelgate maailma, peaks inimkond täitma järgmisi reegleid...
Esiteks: aktiivsed on vaid emased. Isased on haletsusväärsed, väikese aju ja suurte genitaalidega olendid, kes peavad pulmalennu ajal viljastama „õrnemat“ sugu ja siis koolma. Ehk nad on lendavad spermaraketid.
Teiseks: iga isendi väärtus põhineb sellel, kui kasulik on ta kogukonnale. Laibad visatakse prügimäele või süüakse ära, nagu ka vanemas sipelgad, kui valitseb valgupuudus. Ka lahingusse saadetakse eakad, mitte noored, sest nendest pole kahju.
Kolmandaks: sõda, sõda, sõda... Sipelgad on sel maamunal kõige sõjakamaid seltskondi ja kui kõrvale ilmub teine koloonia, läheb hoobilt tapluseks. Kusjuures peale jääb enamasti suurem. Sipelgate tapatalgute ees kahvatuvad, nagu autor kinnitab, kõik inimeste peetud lahingud.
Aga muidu on sipelgad igati lahedad putukad. Eelkõige ellujääjad, ses on meie planeedil eksisteerinud 150 miljonit aastat aga kavatsegi hääbuda. Pigem tuleb neid aina juurde. Arvatakse, et maailmas eksisteerib 25 000 sipelgaliiki, millest teatakse umbes pooli. Eestis eksisteerib neid kuuejalgseid ühtedel andmetel 34, teistel 58 liiki ehk siis igal juhul palju meie jaoks (eriti need punased, kui pesa lähedusse istud ja nad su elu kannatamatult kibedaks teevad) ja vähe maailma mõistes. Kusjuures kõige hullemad meie sipelgad on vagad kristlased võrreldes kõige karmimate liikidega, keda ei saa isegi uurida, sest nad asuvad rünnakule kohe, küsimata professorilt isegi nime.
„Wilson viib lugeja avastusretkedele nii kaugetesse paikadesse nagu Mosambiik, Paapua Uus-Guinea ja Dauphini saar Mehhiko lahes, aga ka oma vanemate rohtunud aeda, ja uurib lähemalt 25 sipelgaliiki. Kummalise ja paeluva sipelgamaailma elanikud marsivad, lõhnastavad, ehitavad, närivad lehti, kasvatavad seeni, ehitavad elavaid päästeparvi, peavad koduloomi, aga löövad ka lahinguid, mille kõrval kahvatuvad isegi Waterloo ja Gettysburg. Sipelgad on sõjakaimad kogu loomariigis ning kui inimesed saadavad sõtta noori mehi, siis sipelgad saadavad sinna vanu naisi,“ ütleb sisu kokkuvõte.
