RAAMATUBLOGI: Kui venelased, sakslased ja taas venelased Eestimaast üle pühkisid...

Peeter Kaasik, „Suur sõda ja Eesti 1941 – 1944“, Imeline Ajalugu ja Äripäev 360 lk.

Juba raamatut sirvides tuli südamest soov püsti tõusta ja aplodeerida. Sõjaajaloolane Peeter Kaasik on teinud ära suure töö ning selgitanud eestimaalastele selgelt, värvikalt ja põhjalikult, mis toimus meie territooriumil alates sellest, kui algas Saksamaa rünnak Nõukogude Liidule, kuni Eesti niiöelda vabastamiseni punavägede poolt.

Olgem ausad, palju me teame tollest perioodist 1941 – 1944? Siit-sealt on pisut loetud, kuuldud memuaare, ent tervikpilti polnud. Nüüd on.

Kaasik on täpselt adunud, mida tuleb selleks, et Eesti rahvas õpiks tundma oma ajalugu. Kindlasti võinuks ta avaldada pika, põhjaliku, kuid kuiva monograafia, mida oleks ajalooringkonnad väärikalt tunnustanud. Ent autor läks raskema vastupanu teed ning tõi toonased, Eestit kahtlemata suurel määral mõjutanud sündmused laia lugejaskonnani, ning veel kuidas!

Raske on kirjeldada raamatu „Suur sõda ja Eesti 1941 – 1944“ väärtust ajaloohuvilise lugeja silmis. Kõik on sedavõrd täiuslik, et kui isegi tahaks norida, siis ei oskaks. Veelkord: siinkohal räägime lugejast kui lihtsast eestlasest, kes tahab tunda oma riigi ajalugu. Ehk sügavamalt teemaga kursis olev seltskond võib leida, mida tulnuks teha teistviis, aga taas: raamat on mõeldud tavalugejale.

Lühikesed tekstid, kus on suudetud kõik ära öelda, kaardid, pisikillud ja pildid, pildid, pildid... Fotomaterjal on äge, sest, nagu öeldakse, suudab pilt edasi anda rohkem, kui tuhat sõna.

Nagu öeldud, pole tekstid pikad, kuid teemasid on seevastu põhjatu hulk. Miski ei jää välja. Hitleri direktiiv nr 21, rahvuslik puhastuskava, jõudude vahekord enne sõja puhkemist, vastase alahindamine punaväe poolt, Balti laevastiku ülesanded... Kõik on lahti kirjutatud ning me pole veel lahinguteni jõudnud.

Nüüd teemastid täiesti suvaliselt valitud lehekülgedelt: Eesti pidi andma toitu, põlevkivi ja fosforiiti, punaarmeelaste hooleks jäi õhkulaskmine, politseistruktuuri taastamine, sõjavangilaagrid tagasid tööjõu, Eesti merepiirivalvurid aitasid inimesi põgenema, tsiviilvõim Eestis, kirikukellad nõuti väärismetalliks... Jne, jne, jne...

Autori sõnu ei räägi raamat otseselt eestlastest Teises maailmasõjas, vaid suurest sõjast Eesti territooriumil, okupatsioonivõimude vahetumisest ning okupatsioonivõimu institutsioonidest ja teostajatest nii sõjategevuse kui ka lahingute vahelisel ajal. Rikkalikult illustreeritud teos vastab muu hulgas sellistele küsimustele, nagu millised olid eri okupatsioonivõimude kaugemad eesmärgid ja struktuur, missugused armeevõimud ja tsiviilorganisatsioonid juhtisid neil aastail elu Eestimaal ning kuidas säilis ja arenes neis tingimusis Eesti iseseisvuse taastamise lootus.

„Arvestades kõledaid poliitilisi tõmbetuuli, on vajalik aidata lugejatel orienteeruda aastakümnetetagustes sündmustes, mis tänapäevani kirgi kütavad,“ kirjutab Kaasik. „Loodetavasti aitab see populaarses vormis raamat pilti mõnevõrra avardada ja lünki täita.“

Siinkohal pole autoril õigus: raamat ei aita pilti mõnevõrra, vaid märgatavalt avaldada ja täita lünki, millest lugeja ilmselt polnud isegi teadlik. Seega sügav kummardus ja tänu raamatu eest.