Tegelikult on tore, et „On tõusnud tuhast“ maakeelse lugejani jõudis. Tegu pole kirmikirjanduse tippteosega, kuid selles leidub nii mõndagi, mis sunnib lugejat jätkama kuni finaalini ja lõpuks tõdema, et oli päris hea raamat. Põnev süžee, äge finaal, hästi kirjutatud, naturaalsed tegelased, ent, mis peamine: südamlik. Aga seda mitte kirjeldatud kuritööde, vaid tegelaste pärast.

Estonia uppumine, mis viis põhja paljud ja kust pääsesid vähesed, on oluline kahel põhjusel,

Esiteks loob Estonia katastroof loole baasi: Fredrik Fröding oli alles poisike, kui pääses eluga Euroopa suurimast laevakatastroofist, kuid koos Estoniaga lähevad põhja mõlemad tema vanemad. Fredriku venna Niklase uhub laine päästeparvelt merre, ent tema surnukeha ei leita ja Fredrik loodab südamesopis, et vend ei ole hukkunud. 27 aastat hiljem näeb Fredrik Niklast ühe Stockholmi hotelli ees koos selle omanik Adam Cederiga. Fredrik asub Cederit jälitama, et nõuda temalt seletust venna saatuse kohta, kuid siis leitakse Ceder jõhkralt mõrvatuna.

Teiseks näitab autor, milline mõju oli laevahukul pääsenuile. Fredrik ei suuda aastaid end leida ja elab vaid tablettide najal. Tugevast persoonist, kes tahtis saada politseinikuks, on saanud inimvare, kes tuleb siiski enesega niivõrd-kuivõrd toime.

Tabletid koos alkoholiga on karm kooslus ning kui sa ärkad õuduspohmellis ja oled öösel teinud asju, millest ei mäleta tuhkagi, võid sattuda kahtlusaluseks. Fredrikul on sedavõrd õnne, et juurdlust juhib tema lapsepõlvekallim Sofia Hjortén, kelle elu on samavõrd kokku varisenud.

Ja nüüd on kaks eksinud hinge erinevatel poolustel ning nende vahel on ammune juhtum Ulvö saarel, mis ajab oma kombitsad minevikust olevikku. Fredrik tahab pääseda kahtluse alt ja Sofia lahendada kuriteo lootuses, et sümpaatne taasleitu pole see, keda arvatakse olevat.

Tuleb tunnistada, et raamat paneb kaasa elama. Mõrvari tabamine on justkui teisejärguline – pole kahtlustki, et ta kätte saadakse – ent kas eksinud hinged leiavad teineteist?