„Arst nuttis, kui mind opereeris.“ 19-aastaselt jala kaotanud Ruslana tõuseb taas jalgadele

Ruslana kaotas sõjas jala, ent loodab siiski sõjaväljale oma kaaslaste juurde naasta.

false

Ta oleks võinud nagu enamik temavanuseid neiusid noorusest rõõmu tunda, oma lemmikspordiala harrastada, ülikoolis õppida, kohtingutel käia ja sealt oma lemmiklillede tulpidega naasta. Kuid praegu tuuakse talle lilli haiglasse. Ruslana sai venelaste tule all raskelt haavata, nii et ta vasak jalg tuli amputeerida.

Kõigest 19-aastane Odessast pärit Ruslana Danilkina näib õrn ja habras, kuid on erakordselt vapper, tugev ja kannatlik. Kui Venemaa tungis tema kodumaale kallale, langetas ta olulise otsuse. „Mõtlesin, et on vaja midagi oma riigi heaks teha, sest mida rohkem meid on, seda tugevamad oleme. Otsustasin vabatahtlikuna sõjaväkke minna ja teha nii palju, kui suudan,“ ütleb ta. Otsus ei tulnud kergelt. „See oli väga raske. Ma eriti ei mõelnud, mida see võib kaasa tuua, aga teadsin algusest peale, et tagajärjed võivad olla rängad. Lõpuks panin asjad kokku ja lihtsalt läksin.“ Mõte, et ta kodulinn Odessa võib Venemaa okupatsiooni alla jääda, näis ja näib talle siiani vastuvõetamatu.