RAAMATUBLOGI: Kuidas tavainimestest saavad mõrvarid

Klas Ekman, „Kõigeks võimelised“, tõlkinud Kadri Papp, Rahva Raamat, 358 lk.

Millegipärast on saatus määranud inimestele teed algusest lõpuni käänuliseks ja künklikus. Õnn ei oota kedagi tänavanurgal, seda tuleb otsida ning selle käigus teha vigu ning läbi elada pettumusi. Ja kui tundub, et oled leidnud õige teeotsa, siis kõrgem vägi vaid muigab ja mässib sind sedavõrd võrku, et väljarabelemine tundub võimatu.

Johan ja Anna on paar, aga varjatult. Laiema publiku ees on Johan äsja lahkuläinud ja eksi väljakolimist ootav meesterahvas, Anna aga õnnelikus abielus olev kahe lapse ema. Sel hilisõhtul, kui juhtuma hakkab oldi kenasti ühes ning Johan näeb helget tulevikku. Anna ei näe, sest otsustab oma seaduslikule abikaasale veel ühe võimaluse anda.

Teel tagasi päevavalgusse, nagu öeldud, juhtub. Auto ette jääb naisterahvas. Paanika halvab ning surnukeha veetakse metsa ning sellest algab lõputu sündmustejada, mis ei tapa ainult vaimu.

Kahtlemata õpetavad krimiromaanid (laiemas) ja psühhothrillerid (kitsamas mõistes), mille sekka „Kõigeks võimelised“ kuulub nii mõndagi. Näiteks seda, et mõtlemisvõime peab säilima igas olukorras ning mida sügavamale sa valedega enda kaevad, seda raskem on augus välja ronida. Või siiski... Teinekord tuleb üksikutele appi õnn, aga kas tasub sellele lootma jääda...

Klas Ekmani raamatu süžee pole midagi uut. Samalaadses olukorras on peategelased Tom Wolfe’i raamatus „Edevuse tuleriit“, mis kuulub kirjanduse klassikasse ja mida peaks igal juhul lugema. „Kõigeks võimelised“ on liiklusmõrvarite teema light versioon, kuid samuti mõnuga neelatav ning seda üllatavate käänete ja lõpplahenduse tõttu.