RAAMATUBLOGI: Armastus on pime, kuid võib olla ka julm. Agatha Christie teab

Agatha Christie, „Kriminaalsed armastuslood“, Varrak, 216 lk.

Kui panna ritta Eesti kirjastuste millenniumi suurimad õnnestumised krimikirjanduse vallas, siis pretendeeriksid jagatud esikohale Agatha Christie lühijuttude kogumikud (Varrak) ja peainspektor Maigret’ maakeelne taastulemine (Pegasus). Iga tõelise krimkafänni riiulit peaksid kaunistama kahe enimmüüdud krimikirjaniku (Christie neli miljardit, Georges Simenone 800 miljonit) kogutud teosed ja loodetavasti jõuab see aeg ka ükskord sinnamaale.

Christiega on säärane lugu, et tema romaanid on enamasti maakeeles ilmunud, kuid lühilood kaugeltki mitte. Nüüd on punn eest ära saadud ning lühijutustuste kogumikke ilmub järjepanu – „Mõrv päikese all“, „Kesktalvised mõrvad“, „Südasuvised saladused“, „Viimane vaimudetund“, „Hercule Poirot. Kogutud lühijutte“, „Miss Marple. Kogutud lühijutud“...

Ja nüüd „Kriminaalsed armastuslood“... Need, kes peavad lugu nii krimi- kui lemberomaanidest, peaksid olema eriti õnnelikud, sest saavad kuraditosin lugemiselamust, kus on kaks ühes. Vahemärkuseks: Christie kirjutas ka neli armastuslugu, kuid õnneks sellele teemale pidama ei jäänud.

Räägitakse, et inimesi mõrvatakse peamiselt kahel põhjused – raha ja armastuse pärast, kusjuures üks võib olla teisega seotud. Räägitakse sedagi, et armastus võib olla julm, kuid kindlasti on pime, mistap Christie soovitab oma lugude kaudu armunutel kasvõi vägisi silmad lahti hoida. Ent teinekord on armastus ka päästja.

Kui oled toimekas detektiiv – Miss Marple, Hercule Poirot, duo Tommy ja Tuppence, Parker Pyne või mõistatuslik Harley Quin – ikka satud armastajate otsa. Ja need otsasattumised ongi Christie poolt kirja pandud.