RAAMATUBLOGI: Võitjad... Piibellike mõõtmetega Karulinna saaga lõpp
Fredrik Backman, „Võitjad“, tõlkinud Kadi-Riin Haasma, Varrak, 600 lk.
Jäähokist hullunud Rootsi pärapõrgus ja metsade keskel asuvate väikelinnade Karulinn ja Härjala triloogia saab „Võitjatega“ lõpu. Õnneliku ja samas ka mitteõnneliku, ent, nagu eelmisteski raamatutes „Karulinn“ ja „Meie teie vastu“, on iga lehekülg telliskivi mõõtu finaalis lugemist väärt.
Nagu Karulinna lapsevanemad, kelle nädalavahetuse hommikud on jääl võitlevate laste tõttu rutiinselt paigas, muigavad, et nad kuuluvad hokikirikusse. Ning just piibellike mõõtmeteni viib Fredrik Backman „Karulinna“ saaga lõpuloo.
Eelmistest sündmustest...
Karulinnal ehk Rootsi keeli Björnstadil, depressiivsel väikelinnal, on samm puudu ajaloolisest triumfist, mis tooks päikese pea kohale – kui finaali jõudnud juunioride meeskond kuningriigi tšempionaadi võidaks, siis... Hetk enne väljasõitu finaalmängule kutsuvad politseinikud tiimi suurima staari Kevini bussist välja ja viivad minema – ta oli peol vägistanud ühe neidise. Ja ongi kõik. Põkkuvad Karulinnas kaks maailma, suur ja väike. Üks ütleb, et hoki on tähtsam kui kõik muu, teise arvates ei saa üks mäng olla üle inimlikest väärtustest.
Niisiis käib Karulinn alla, osa mängijaid lahkub Härjalasse. Aga veel ei ole kõik, sest karulinlased ei anna alla, elavad üle nii lesbist uue treeneri kui ka selle, et tiimi vastne tähtmängija on homo. Paraku läheb kahe hokilinna vastasseis üle võlli, tuues kaasa unustamatud ja kustumatud traagilised sündmused.
Kaks aastat on ajalooks saanud, Karulinn ja Härjala peavad endiselt sõda, kuid juba leebemat. Karmiks lähevad asjad siis, kui saab selgeks, et kahest vaenutsevast klubist võib saada üks.
Katastroof. Sõna otseses mõttes. Sajandi torm murrab puid, lõhub maju ja Härjala hokihalli. Kaos on mõlemas linnas, ja hukkunuid. Keset ärevaid hetki ja hiljemgi põrkuvad tuletõrjujate, ämmaemandate, poliitikute, ajalehetoimetajate, ärimeeste, juristide, immigrantide ja hokimängijate elud nii, et ükski naist pole hiljem enam endine.
Samas tulevad koju eelmiste lugude keskmes olnud vägistamise ohver Maya ja homost hokistaar Benji, kellest esimene põgenes suurlinna ja teine võimalikult kaugesse kohta, kus jäähokist midagi ei teata, et olla osalised Karulinna leinas.
Ent „Võitjad“ on teiste lugu. Bobo, õrn hiiglane, kellest on saanud meeskonna mänedžer. Sukk, tundlik väravavaht, kes võitleb kahetsuse ja tumeda saladusega. Vaeses Orus üles kasvanud Amat, kes jäi NHL-i lepinguta ja sukeldus pudelisse. Ja lõpuks poiss nimega Matteo, kes kasvas üles tõsiusklikus peres ning otsib vastuseid ja kättemaksu.
Mõndagi läheb hästi, mõndagi halvasti, aga selline on elu.
„Kõik meie lood on tegelikult rääkinud ühest asjast: alates päris esimesest. Mis rääkis posist, kes jõudis siit lausa NHL-i välja ja tuli perega tagasi koju, tema tütrest, kes leidis maailma parima sõbra, ühest kohutavast kuriteost ja armastusest, mis oli nagu elundi annetamine,“ võtab autor raamatu viimasel leheküljel triloogia kokku. „Pisaratest ja võitlusest, kallistusest ja naerust, lavast ja kitarrist ja tuhandepealisest publikust. Poisist, kes sündis kohas, kus keegi polnud jääd näinud, aga kes oli ühel päeval uiskudel kõigist kiirem, teistest lastest, kes said muul moel parimaks, poisist, kellest sai treener, ja nendest, kellest said lapsevanemad, ja tüdrukust, kes päästab helikopterit juhtides maailma. Noorest mehest, kes ei suutnud end iial kangelasena näha, aga kes suri kangelasena, kes jooksis tule poole, et päästa laps. Peredest ja sõpradest. Ronimispuudest ja seiklustest. Lõputust laanest ja kahest väiksest linnast ja kõikidest siinsetest inimestest, kes lihtsalt üritavad oma elu elada. Istuda paadis. Ajada lora. Saada null kala.
Kõik see on keerelnud ühe ja sama keskpunkti ümber – Alicia. Iga inimene, kellest me rääkisime, iga lugu, mida sa kuulda said, igaüks neist viib tema juurde. Siin lõpevad kõigi teiste lood. Siin algab tema oma.
Tänu temale tunneme end ühel päeval taas võitjatena.
Sest tema ongi karu.
Karulinna karu.“
