OOTUS RIIGIKOGULE | Elin Kard: maksutõusud jäävad liiga tagasihoidlikeks

Peamised ootused esmaspäeval, 10. aprillil ametisse astunud riigikogu koosseisule ja valitsusele on poliitilise kultuuri parandamine ja senisest suurem eneseteadvustamine, milline võiks olla riigimeheliku saadiku roll – vastutuse tajumine riigi arendamisel ning elanike kaitsmisel pikema ajaraami vaates kui neli aastat.

Ajal, mil möödub 35 aastat loomeliitude ühispleenumist Toompeal, mis oli üheks suuremaks tõukeks iseseisvumise taastamisel, on igati ajakohane poliitikutele meelde tuletada, et eesti kultuuri ja keele säilimine ja areng ning riigi kodanike toimetulek on hooliva ühiskonna alused ning oluline osa meie inimeste eneseteadvusest, turvatundest ja seega ka julgeolekust.

Ilma kultuuri, ajaloo ja hariduseta ei ole ühel hetkel enam meid ega ka meie vabadust. Ilma kodaniketa, kes tunnevad, et neist hoolitakse, ei oma riigi julgeoleku täiendav tugevdamine enam tähtsust – mida ja kelle jaoks me kaitseme ning tugevdame?

Kodanikena me kõik teame, et riigi prioriteediks on praegusel hetkel mõistetavatel põhjustel julgeolek ja meie jätkuv vabadus. Kuid vabadusega kaasneb ka vastutus. Vastutus enda ja teiste eest.

Me vajame juba täna õiglasemat ja paremini suunatud kultuuri- ja sotsiaalpoliitikat. Me vajame loojatele töörahu ja turvatunnet. Me vajame kultuuri väärtustamist ja senisest suuremat usaldust riigi poolt, mille kultuuri me kanname ja hoiame. Omariiklus on protsess, milles me kõik oleme võrdselt osalised. Vabaduse ja iseseisvuse vundamendiks on aga tugev kultuur ja hästi toimetulevad riigi kodanikud.

Liiga väikesed maksud

Riigi kodaniku ja ettevõtjana ning paljude töötajate tööandjana ootan praegusest koalitsioonileppest väljajoonistuvast oluliselt suuremat otsustusjulgust. Ootan, et Reformierakond leiaks endas taas julguse teha suuremahulisi reforme, et mitte hoida kinni maksusüsteemist, mis on küll aastate jooksul end õigustanud, kuid ei vii meid enam edasi.

Ootan, et riiki korda teha tahtev erakond Eesti 200 suudaks vaadata ka riigi maksusüsteemi uue tulijana värskema pilguga. Ootan, et kohtumistel poliitikutega inimeste toimetulekust rääkides mõistaksid erakondade esindajad sõltumata oma erakondlikust kuuluvusest, et inimeste toimetulek on ka nende probleem, mitte ainult kitsalt „sotsiaaldemokraatide teema“.

Euroopas on Eesti maksukoormus üks väiksemaid, muutused ühiskonnas ja tööhõives võiksid kajastuda ka riigi maksusüsteemis. Praeguses koalitsioonileppes välja toodud planeeritavad muudatused on aga pigem ettevaatlikud ja konservatiivsed ning ei aita püstitatud eesmärke kuidagi kiirelt täita.

Koalitsioonilepe sõnastab sissejuhatuses pidulikult ja üldsõnaliselt järgneva nelja aasta sihid: „Riigikaitse ja roheinvesteeringute tegemine ning riigi rahandusliku olukorra parandamine eeldab maksutulude ümbervaatamist. Eesti maksukoormus peab võimaldama sõja ja selle kõrvalmõjudega kaasnevate kuludega toime tulla moel, et meie ühiskond ei satuks võlavangi. Koalitsiooni moodustajad peavad oluliseks, et meie maksupoliitika oleks tulevikku vaatav ja aitaks kaasa Eesti ees seisvate suurte väljakutsete lahendamisele.“

Kuidas toime tulla?

Maksude pikas ajaraamis tõstmine paari protsendipunkti ulatuses võib ju osaliselt tõesti tagada lisasissetulekuid riigikaitse eelarvesse ja roheinvesteeringuteks, kuid taas ei leia siit sõnagi riigi elanike toimetulekule keskendumisest. Koalitsioonileppe sotsiaalpoliitika peatükk seab eesmärgiks otsida võimalusi lisaraha kaasamiseks tervishoidu ja pensionisüsteemi ja toetada solidaarse tervisekindlustuse jätkumist. Selleks soovitakse 2023. aasta lõpuks läbi viia tervishoiu rahastamise analüüs, eesmärgiga tagada senisest laiapõhjalisem tervishoiu rahastamine ja jätkusuutlikkus.

Sellekohaseid uuringuid on viimaste aastate jooksul tehtud juba mitmeid, ka olemasolevate uuringute põhjal võib väita, et Eestis puudub ligipääs tervishoiule neljal protsendil elanikest.

Põhjuseid selleks on mitmeid: ebapiisavad sissetulekud, mis ei võimalda tasuda sotsiaalmaksu miinimumi; muutunud töövormid ja nendega sageli kaasnevad lepingulised suhted, mis ei taga töövõtjale sotsiaalseid garantiisid; eelkõige aga tööandjaid ja üksikisikust ettevõtjat koormavad tööandjamaksud, millest hoidumiseks päev-päevalt suureneb maksudest kõrvalehoidmine ja töötajate tasustamine viisil, mis ei taga neile hädavajalikku sotsiaalset kaitset.

Ka see olukord viitab pakilisele vajadusele maksusüsteemi muudatuseks – sotsiaalmaksu lahti sidumine tööandjamaksudest ning selle kohaldamine astmeliselt vastavalt sissetuleku suurusele või maksubaasi laiendades erinevatele tuluallikatele suurendaks olulisel määral maksude laekumist tervishoiusüsteemi, parandaks maksekäitumist ning inimeste toimetulekut.

Kõigile ravikindlustus!

Eesti kuulub Euroopas ja Põhjamaades kuue viimase riigi hulka, mille elanikel ei ole veel universaalset ravikindlustust. Ka siin oleks kiired ja efektiivsed muudatused – arvestades elanikkonna vananemist ja tööhõive vormide muutumist – äärmiselt vajalikud.

Koalitsioonileppe kultuuri peatükk algab harjumuspäraselt aastast aastasse rõhutatud ebamäärase eesmärgiga: „Otsime täiendavaid võimalusi eraraha kaasamiseks kultuuri- ja spordivaldkonna rahastamiseks“. Kultuurivaldkond on juba praegu üsna suures mahus erarahastusel, arvestades riigi toetuste väiksust ja kultuurieelarve ebapiisavust. Kuna eeldatavalt on eesmärgiks siiski ettevõtete toetusbaasi suurendamine kultuurirahastusse, siis siinkohal oleks samuti vajalikud ehk lisanduvad maksuleevendused, kuid need on ka juba praegu olemas.

„Võtame eesmärgiks parandada loovisikute sotsiaalsete garantiide süsteemi. Kaasajastame loovisikute ja loomeliitude seaduse. Avaliku sektori kultuuriasutused ja avaliku sektori poolt finantseeritud loometöö tasustamise osas võetakse suund töötasuvormidele, millega kaasnevad tööandjapoolsed maksude tasumised ja sotsiaalsed garantiid.“

Loodetavalt saab just selle eesmärgi elluviimine uuele kultuuriministrile kõige olulisemaks väljakutseks, on ju kultuuriministeerium nimetanud aasta 2023 loovisikute toimetuleku paranemise eest võitlemise aastaks ning tuleb loota, et loovisikutest hoolimine on ministeeriumi tegevuste üleseks väljakutseks sõltumata erakonnast, kellele ministeerium hetkel „kuulub“.

Nurjatu probleem

Äsja valminud Civitta Eesti uuring loovisikute toimetulekust, sissetulekutest ja sotsiaalsetest garantiidest kõrvalejäämisest nimetab olukorda õigustatult „nurjatuks probleemiks“, millele üldjuhul lahendusi leida ei ole lihtne, sest puuduvad kerged ja kiired võimalused osapoolte vahelisteks kokkulepeteks.

Kuid uuringu autorid ütlevad välja ka sõnumi, mille eest on tulnud viimastel aastatel poliitikuid korduvalt hoiatada – praeguse olukorra jätkudes meie kultuur hääbub. Siinkohal paneks lootuse personaalse riigi rollile, mis suudaks ehk ka professionaalse kultuurilooja probleemid senisest enam laual hoida ning neile kiirelt lahendusi leida.

Kokkuvõtteks ootaks tööd alustavalt riigikogult ja valitsuselt teravamat ja laiemat tulevikku vaatavat pilku. Samuti suuremaid, kiiremaid ja kahjuks seetõttu ilmselt ka keerulisemalt talutavaid muutuseid maksusüsteemis. Vähem rollimänge teemal „opositsioon“ ja „koalitsioon“ ning pigem eesmärkide nimel riigimehelikku ühiselt tegutsemist ja vastutuse tunnetamist.