Aga tont sellest, nüüd on Enger ehk tema ajakirjanik Henning Juuli sari meil kenasti olemas, „Fantoomvalu“ on selle teine raamat.

Tegelikult oleks hea, kui enne „Fantoomvalu“ oleks loetud ja Juuli saaga esimene teos „Varjusurm“, sest need raamatud on omavahel tihedalt seotud. Autor annab küll piisavalt viiteid sellele, mis seni on toimunud, aga need võivad jääda ebamäärasteks ja pinnapealseteks, kui lugeja teeb niiöelda valestardi.

Ehk siis „Varjusurm“... Mis on tumedusse mähkunud esimestest lehekülgedest. Kaheaastase taastumispausi järel pärast traagilisi sündmusi naaseb uudistereporter Henning Juul tööle. Tema korter süttis, käed ja nägu põlesid, aga armid, mis kehale jäid, pole võrreldavad hingehaavadega – tulekahjus hukkus ta väike armas poeg ning see muserdas isa vaimu jäädavalt: tema, kes pidanuks last kaitsma, ei suutnud seda. Ent elu tahab elamist, mistap asub Juul taas tööle ning lahendab ühe mõrvaloo, millega politseinikud hakkama ei saanud.

„Fantoomvalu“... Hinges minevikutaagaga võitlev Juul ajab oma asja, Norras tehakse kurja, kuni kaks maailma põkkuvad. Tapmise eest pikaks ajaks vangi mõistetud, kuid oma süütust jätkuvalt kinnitav allilmategelane võtab ootamatult Juuliga ühendust ja pakub tehingut: kui ajakirjanik leiab tegeliku mõrvari, siis saab ta vihje poja tapnud tulekahju kohta. Mõistagi pole Juulil valikut ning ta sukeldub Norra tumedasse sfääri.

Samal ajal on hädas palgamõrvar, kes pole oma tööga hakkama ja selleks, et end rehabiliteerida, tuleb teha midagi pealtnäha võimatut. Aga miski pole siinilmas võimatu. Tuleb lihtsalt ühel lihtsal norralasel paluda, kui nii võib väljenduda, teine inimene Hadese kuningriiki saata. Ja kui ta ei tee seda, lahkub siitilmast tema perekond. Nii lihtne see ongi.

„Fantoomvalu“ annab pildi maailma õnnelikumast riigist Norras, mis ei pruugi olla kaugeltki õnnelik, kui piiluda pealispinna alla. Kuidas asjad tegelikult on, teavad norralased, kuid krimkafännid saavad raamatust igatahes väärt elamuse.