ARVUSTUS | Kolmas „Apteeker Melchior“ on triloogia parim. Kuid kas sellest piisab?

Tänu meeldejäävatele kõrvalosadele, mõjuvale atmosfäärile ja tugevatele stseenidele on kolmas film triloogia tugevaim.

„Apteeker Melchiori“ triloogia kolmanda osaga jõuab sadamasse üks Eesti filmi seni suuremaid ja ambitsioonikamaid projekte. Menuka triloogia lõppakord väärib tunnustust kolmiku kõige küpsemana, kuid paneb kokkuvõtteid tehes küsima, kuivõrd kunstiliselt õnnestunuks võib apteekrist detektiivi kinoseiklusi pidada.

Eellugu on kõlanud nüüdseks sadu kordi: „Apteeker Melchiori“ filmitriloogia põhineb Indrek Hargla kuulsatel romaanidel, mille edust innustatuna ja üldkulude kokkuhoiuks filmiti korraga valmis mitte üks, vaid kolm linalugu. Filmitootmise majanduslikult üsna tänamatul köögipoolel võib „Apteeker Melchiori“ edule panustamist pidada lähimaks vasteks millegi peale mürki võtmisele: ajaloofilmid müüvad, raamatuil on suur lugejaskond, lisaks palgati võrdlemisi loogilise valikuna lavastajatoolile Eesti teatri sajandialguse käilakuju, suurfilmide „Nimed marmortahvlil“ ja „1944“ kogemusega Elmo Nüganen.