„Kõik see vägevus oli selleks, et varjata üht Euroopa välispoliitika suurimat läbikukkumist“

Katkend Siim Kallase elulooraamatust. 43. osa

Euroopa Liidu ja tema välispoliitikaga puutusin esimest korda kokku 14. detsembril 1995, kui Pariisis allkirjastati nn Daytoni kokkulepe, mis lõpetas sõja Serbia, Horvaatia ja Bosnia-Hertsegoviina vahel. Euroopa riikide välisministrid kutsuti tunnistajaks pidulikule, võiks öelda pompöössele tseremooniale, mis toimus Prantsuse presidendi residentsis Élysée palees.

Euroopa Liidu ja tema välispoliitikaga puutusin esimest korda kokku 14. detsembril 1995, kui Pariisis allkirjastati nn Daytoni kokkulepe, mis lõpetas sõja Serbia, Horvaatia ja Bosnia-Hertsegoviina vahel. Euroopa riikide välisministrid kutsuti tunnistajaks pidulikule, võiks öelda pompöössele tseremooniale, mis toimus Prantsuse presidendi residentsis Élysée palees.

Alla kirjutasid Slobodan Milosevic, Franjo Tudjman ja Alija Izetbegovic. Nende selja taga seisid Euroopa Liidu eesistuja Hispaania peaminister Felipe Gonzalez, USA president Bill Clinton, Prantsuse president Jacques Chirac, Saksa kantsler Helmut Kohl, Inglise peaminister John Major ja Venemaa peaminister Viktor Tšernomõrdin. Meie vaatasime pealt. Vägev. Ja vägev lõunasöök ka, välisministeeriumi kuulsas palees Quai d'Orsay’s.