Samuel Huntington tõmbas mööda Narva jõge rasvase joone. See oli lääne ja ida tsivilisatsiooni eraldusjoon

Katkend Siim Kallase elulooraamatust. 44. osa

2013. aasta novembris toimus Peterburis Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumine. Sellel osalesid ka Vene välisministri asetäitjad. Üks nendest pillas „naljatades“ – teil ei ole ju meiega piirilepingut. Me oleme valmis alustama läbirääkimisi, aga Rannapungerja joonelt… (See oli Nõukogude Venemaa esialgne positsioon Tartu rahuläbirääkimistel). Vastasin, et Pihkva oblasti inimesed tahavad meie teada Eestiga liituda. Samuti „naljatades“…

Eesti Vabariigil oli selge suund – liitumine Euroopa Liiduga ja üldine koostöö Euroopa riikidega. Tiit Vähi juhitud valitsus tegi sügisel 1995 otsuse taotleda Eesti Vabariigi vastuvõtmist Euroopa Liitu. Minul oli au avaldus Euroopa Liidu nõukogu eesistujale, Hispaania välisministrile Javier Solanale üle anda.

Sel ajal, kui Eesti hakkas hoolega tegema ettevalmistusi läbirääkimisteks Euroopa Liiduga, külastas Tallinna Euroopa Komisjoni välissuhete peadirektor Günter Burghardt, kes oli tol ajal üks Euroopa Liidu rahvusvaheliste suhete tähtsamaid kujundajaid koos volinik Hans van den Broekiga. Tal oli Eesti Vabariigile üks soovitus.