Kristo-Taavi Ruus: riigi paanilised reguleerimised pärsivad inimeste enda vastutust

Vabadus otsustada ja vastutada on alati parem, kui käia nööri mööda.

Rahandusministeerium prognoosib eelarvepuudujäägiks 2023. aastal 1,7 miljardi eurot, mis on 4,3 protsenti SKP-st. Eelarveline defitsiit ei suurene ainult keskvalitsuses, vaid ka kohalikes omavalitsustes1. Arenguseire Keskuse ennustuse kohaselt väheneb tööealiste elanike arv 2035. aastaks 687 000 inimeseni, mis tähendab, et maksumaksjaid jääb vähemaks 110 000 inimese võrra2. Avalikul sektoril on peamurdmist, kuidas kohaneda olukorras, kus eelarve ei kasva enam nii hoogsalt ning järjest keerulisem on leida kvalifitseeritud spetsialiste, kuid kehtestatud nõudeid tuleb jätkuvalt täita ja kontrollida.

Probleemi lahendamiseks tuleb jätkata riigireformiga. Riigireformist on palju räägitud ning riigireformi raames on ka palju ära tehtud. Reformi valguses on ühendatud kohalikke omavalitsusi, liidetud asutusi, tsentraliseeritud riigi tugiteenuseid, näiteks riigi tugiteenuste keskusesse, disainitud ja viidud e-kanalitesse avaikke teenuseid jne. Riigireformi on eest vedanud peamiselt keskvalitsus, kuid suure ideelise panuse on andnud ka Riigireformi sihtasutus, kes muuhulgas on teinud ettepaneku õigusloome mahu vähendamiseks.

Õigusloome mahu vähendamine on jäänud riigireformis pigem tahaplaanile, kuid riik võiks julgemalt mõelda õigusloome reformimisele, vähendades erinevate loamenetluste, kooskõlastuste kohustust ja kaitsevöönditest tulenevaid piiranguid. Vabariigi valitsuse 5. augustil 2021 heaks kiidetud riigireformi tegevuskava aastateks 2021-2023 lõppeb ning tegevuskava uuendamisel tasub kaaluda radikaalsemalt õigusloome süsteemsemat kärpimist.

Riigireformi 2021-2023 aastate tegevuskava kohaselt on riigireform vajalik eelkõige selleks, et Eesti saaks hakkama demograafiliste trendide mõjudega piiratud ressursside tingimustes ja pakkuda jätkuvalt kvaliteetseid avalikke teenuseid üle Eesti. Riigireformikava seab mitmeid häid eesmärke ja tegutsemissuundi, muuhulgas on üheks suunaks märgitud bürokraatliku töökorralduse vähendamine. Kehtivas dokumendis pole kahjuks otseselt käsitletud üleregulatsiooni temaatikat.

Bürokraatia vähendamise eesmärgi täitmine muutub üha raskemaks, kui me ei kahanda seaduste ja määruste hulka. Riik peab arvestama sellega, et avalikul sektoril pole juba lähitulevikus piisaval hulgal spetsialiste, kes on pädevad õigust rakendama.

Parem lahendus pole ka see, kui avalikud teenused e-keskkonda viia, sest e-keskkonnad ja tehisintellekt vajavad samuti töökäsi ning arendus- ja ülalhoiuvahendeid. Väikese ja kahaneva rahvaarvuga riigis on rahalised võimalused teadagi piiratud.

E-teenused on head lahendused kodanikele, kuid üsna tõenäoliselt ei lahenda see sisulist, bürokraatiaprobleemi. E-teenuste jaoks on vaja palju infotehnoloogia taustaga inimesi, kuid spetsialistide puudujääk (Jana Padabed: „Eestis terves sektoris puudu üle 8000 inimese.“3) viib arendushinnad üles ning samuti kasvatab olelusringi püsikulusid.

Riik on palju panustanud kõikvõimalike teenuste kirjeldamisse ja e-kanalitesse viimisesse. Protsesside kaardistamise suuremaks eesmärgiks on olnud sektoriüleste terviklike avalike teenuste pakkumine ja e-teenuste arendamine selleks, et säilitada kahanevate ressursside tingimustes kokkulepitud kvaliteeti ja mahtu4.

Kuid kas e-teenused sellisel kujul on lahendus eelarve puudujäägile ja rahvastiku vähenemisele? Ainult osaliselt. Enne e-teenuste arendamist tasub sagedamini küsida klassikalist „miks?“ ja „kas?“ küsimust. Miks riik peab teenust (loamenetlus) pakkuma ja kas juhtub midagi halba, kui teenust ei pakuta?

Eestis kehtivate seaduste ja määruste arv on ligikaudu 4000 ning kohalike omavalitsuste õigusaktide arv on üle 15 200. Ainuüksi liiklusseaduse alusel on kehtestatud 68 määrust. Isegi, kui mõni määrus ei reguleeri lubade ja nõusolekute väljastamist, on mõne õigusakti taga ikka ametnik, kes peab õigust rakendama.

Õigusloome mahu vähendamise näited

Regulatsiooni tõhustamise ettepaneku juurde toon mõned näited, mis vähendavad bürokraatiat, suurendavad raha säästlikumat kasutamist ja innovatsiooni.

Teede ehitamisel on riik kehtestanud mitmeid määrusi, mille sisu seisneb selles, et reguleerida, kuidas teid projekteerida, ehitada ja korras hoida. Majandus- ja taristuminister on kehtestanud teede valdkonda reguleerivate määruste seas määruse: „Tee ehitamise kvaliteedi nõuded“ ja „Tee projekteerimise normid“.

Määrus „Tee ehitamise kvaliteedi nõuded“ määrab ära, kuidas teed ehitada. Määruse tasandil on sisuliselt paika pandud, kuidas liivatera või killustiku kivi tuleb teesse paigutada. „Tee projekteerimise normid“ reguleerib seda, millise kujuga ja millistest osadest peab tee koosnema, äärekivi paigutuse täpsusega.

Kui vaadata, kuidas on hoonete ehitamine reguleeritud, siis sellise täpsusastmega määruste ja seaduste tasemel regulatsioon puudub ning polegi vaja, sest hoone rajamise inseneritarkus tuleb ülikoolist. Riik on hinnanud, et reguleerida tuleb hoonete ehitamisel spetsiifilist valdkonda, näiteks tuleohutuse või energiatõhususe valdkonda.

Riigil ja kohalikul omavalitsusel, kes on peamised teedeehituse tellijad, piisab tee-ehituse tellimisel sisuliselt kolmest kriteeriumist: 1) teed on vaja punktist A punkti B, 2) tee peab olema ohutu, 3) tee peab vastu pidama N aastat (garantii).

Kui tee-ehitajale (ettevõte) on ette kirjutatud nimetatud kolm kriteeriumit, siis ehitaja saab otsida innovaatilisi lahendusi, kuidas oleks kõige optimaalsem teed ehitada. Innovatsioon teedeehituses annab võimaluse sektoril aktviisemalt areneda ja eelduslikult saaks vähema rahaga rohkem ning võib-olla ka kestlikumaid teid.

Õigusregulatsiooni vähendamine annab võimaluse teha ka averus- ja allianss hankeid, mida tänase regulatsiooni juures ei ole sisuliselt mõtet teha (nõuded on ette antud), kuna nimetatud hanke liigid eeldavad projekteerija-ehitaja innovatsiooni. Kui riik vähendaks teede regulatsiooni, saaks ülikoolitarkusega teedeinsenerid oma teadmisi palju paremini rakendada.

Kui eelnev näide võiks eelduslikult tuua suuremat rahalist võitu, siis järgenvad ettepanekud vähendavad eelkõige ametnike arvu ja bürokraatiat ning annavad kodanikele rohkem vabadust ja vastutust.

Erinevate seaduse alusel on kinnistuomanikele seatud rida erinevaid kitsendusi kaitsevööndite seadmisel (ehitusseadustik, muinsuskaitseseadus, looduskaitseseadus jt). Kaitsevööndis ehitamine või muu olulise mõjuga tegevus, eeldab kitsenduse seadjalt (riigilt) nõusoleku (loa) küsimist, mis omakorda tähendab ametnike töötunde ja kodanike asjaajamise tarkust.

Näiteks väheneks muinsuskaitseseaduse alusel mälestise kaitsevööndis ehitamiseks väljastatud lubade arv ja tee äärde reklaami paigutada soovijad ei peaks luba taotlema. Esmalt peab riik analüüsima, kas ja kui suures ulatuses on kaitsevööndeid vaja kehtestada ning kui kaitsevööndi seadmine on möödapääsmatu, siis tuleb kehtestada nõuded, kuid ilma loa väljastamise kohustuseta. Nõuete täitmist saab pisteliselt ja vajadusel kontrollida järelevalve käigus. Selline lähenemine oleks kordades optimaalsem.

Lisaks eelnevalt toodud näidetele võiks riik küsida, kas peab registreerima mopeede, jet’e, väikelaevu? Kas peab liikluse reguleerijatele tunnistusi väljastama ja selle kohta eraldi andmekogu pidama? Kas peab inimesele nime panemist ja nime muutust reguleerima seadusega?

Riik ja kohalik omavalitsus on suure osa ühiskonna toimimisest ära reguleerinud. Sageli võib üleregulatsiooni taga näha hirmu, et maailm kukub kokku, kui reegleid ei kehtesta. Kuid nii mõneski valdkonnas võiks määruse asemel toimida iseregulatsioon ja hea tava.

Näiteks, ühiskond on saanud suurepäraselt hakkama iseregulatsiooniga sellistes valdkondades nagu sukeldumine, jagamismajandus (Airbnb) ning uhke traditsiooniga Eesti laulu- ja tantsupeo korraldamist ei ole riik nõuetega koormanud.

Riik ei ole reguleerinud, millistele nõuetele peab Airbnb kaudu üüritav korter vastama. Ka sukeldumine on hea näide sellest, kuidas ühiskond on ühte suhteliselt ohtliku harrastust ise reguleerinud. Riik ei anna sukeldujatele lubasid, litsentse, vaid sellega tegelevad eraorganisatsioonid omal algatusel. Riik on piiranud ainult seda, et teatud kohtades ei tohi sukelduda. Kõik toimib!

Regulatsiooni vähendamine võtab aega ja mõistlikku arvu kehtestatud reegleid ühiskond vajab. Kuid teada on, et oleme jõudnud olukorda, kus eelkõige väikesed kohalikud omavalitsused ei tule avalike teenuste pakkumisega enam toime spetsialistide puuduse ja eelarvekitsikuse tõttu. Kohalikus omavalitsuses on reaalsus juba kohal!

Üheks lahenduseks on kohalike omavalitsuste ja keskvalitsuse loodav võimalus teatud tegevuste tsentraalseks pakkumiseks. Keskvalitsuse tasandil on näide olemas, nimelt pakub Riigi Tugiteenuste keskus riigiametitele tsentraalselt erinevaid tugiteenuseid.

Sarnaselt võiksid regionaalsed omavalitsuste liidud hakata pakkuma väikestele omavalitsustele tsentraalseid teenuseid. Näiteks võib maakonna omavalitsustel olla ühine jurist, raamatupidaja või personalijuht. Kuid, miks mitte ka tsentraalne ehituslubade menetluse spetsialist, nn ühisametnik.

Tõhus reguleerimine ja kodanikuvastutus

See, kas ühiskonnas on palju või vähe regulatsiooni, on osa maailmavaate küsimusest ning sõltub poliitilistest valikutest, ühiskonna ajaloolis-kultuurilisest taustast, moraali ja õigluse tunnetusest ning hinnangutest vabadusele.

Lahenduste otsimine sobib aga igasugusele poliitilise võimule ja lahendusi on Eestil vaja. Isegi, kui panna eelarve defitsiit sellele arvele, et majandus langeb ja kaitsekulutusi on vaja erakorraliselt tõsta, siis tegelikkus on see, et raskustes oleme tulevikus ka majanduskasvuta.

Tõhus reguleerimine aitab leevendada mõningal määral rahavastiku vähenemisest tulevat suurenevat raha vajadust, kuid tõhus regulatsioon annab rohkem eeldusi majanduse kasvuks. Vähem regulatsiooni annab kodanikele rohkem vabadust ja õigust vastutada oma tegevuste ja tegemata jätmiste eest. Vabadus otsustada ja vastutada on alati parem, kui käia nööri mööda.

1 Aaspõllu, H. Prognoos: riigieelarve puudujääk kasvab tänavu 4,3 protsendini SKP-st. ERR (06.04.2023)

2 Puur, A. jt (2018) Hõivatud hõivestsenaariumide ja EIA rahvastikuprognoosi tausta. Arenguseire Keskus

3 Saarman, T. 8000 inimest puudu. Üht suurt Eesti majanduse pidurit ei eemalda miski. Delfi Ärileht (04.01.2021)

4. Lihtsam riik 2020, Tegevuskava infoühiskonna arengukava 2020 meetme „Dokumendihalduselt infohaldusele“ täitmiseks. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.