„USA tahtis lubada Vene vägede paigutamist piiridele lähemale. Sellele olid resoluutselt vastu kaks välisministrit – Türgi ja Eesti oma.“

Katkend Siim Kallase elulooraamatust „Mina“. 45. osa

1996. aasta alguses toimus terav kokkupõrge president Lennart Meriga. Asi puudutas saadikute määramist.

Välisministrina oli Meri pannud aluse moodsale, läänelikule Eesti välisteenistusele. Erinevalt Nõukogude ja ka USA välisteenistusest võeti aluseks põhimõte, et saadikud ei ole poliitiliselt määratud ja nad roteeruvad regulaarselt. See tähendab, töötavad asukohamaal 4–5 aastat, seejärel tulevad koju tagasi, töötavad ministeeriumis, ja võivad siis jälle lähetusele minna. Seda selleks, et vältida nn vonnistumist (nagu seda nimetas suursaadik USAs, T. H. Ilves), olukorda, kus saadik hakkab tasapisi esindama asukohamaa huve kodumaal.

Minu ametiaja alguses jõudis kätte esimeste Eesti suursaadikute roteerumise tähtaeg, nad oleksid pidanud koju tagasi tulema. Aga nad ei tahtnud tulla! Küll leiutati argumente, miks peab saadik oma tööd asukohamaal vältimatult jätkama! Näiteks küsiti, kuidas ma Eestis korteri saan, oletades, et Nõukogude kord kehtib edasi ja kortereid jaotatakse mingi asutuse poolt. Lähed ja üürid või ostad turult, ajad on hoopis teised, vastasime meie kantsleriga.