„Ebaõiglane maksupoliitika on põhjustanud ülestõuse, valitsejate päid on maha raiutud“

Katkend Siim Kallase elulooraamatust. 46. osa

1996. aasta novembris oli meie juures kodus Püünsis üks istumine, millel osalesid kõik Reformierakonna ministrid abikaasadega – siseminister Märt Rask, majandusminister Andres Lipstok, sotsiaalminister Toomas Vilosius, teede- ja sideminister Kalev Kukk, haridusminister Jaak Aaviksoo (kes oli siis meie mees). Üksmeelselt kurdeti halbade suhete üle valitsuspartneri KMÜga. Nii halbade, et tekkis arvamus, et võib-olla pole üldse valitsuses mõistlik jätkata. Kui nii, siis nii. Lahkume.

Ja Reformierakond lahkuski valitsuskoalitsioonist ja siirdus opositsiooni. See oli eelkõige minu kui esimehe otsus. Siiamaani vaidleme Heiki Kranichiga. Tema arvates oli see õige samm, mina hakkasin õige pea kahtlema. Ja täna ma pigem arvan, et see ei olnud mõistlik.

Valitsuses olles tekkis ettekujutus, et avalikkusele on täiesti selge, et koostöö jätkamine on võimatu, pärast lahkumist küsiti imestades – mis lahti? Mis tüli? Tüli ongi selleks, et seda lahendada. Lapsik ja kärsitu samm, ütles mulle Marko Tibar, kellest ma väga lugu pidasin. Meie pooldajatel oli raskusi meie mõistmisega.