ARVUSTUS | „Puuvillaväljade üksinduses“ sulgeb kõik uksed. Sest väljapääsu pole, ei olegi olemas

Alexela kontserdimajas lavale jõudnud „Puuvillaväljade üksindus“ kruvib pidevalt pinget, vaataja usub peategelaste kannatusi.

Bernard-Marie Koltèsi näidendit ümbritseb tänapäeval palju vihjeid ja meenutusi. Seda peetakse saladuslikuks, kuid saladuslikkus on suuresti näiv. Mida kenasti rõhutas ka lavastaja Timofei Kuljabin.

Etenduses kohtuvad keegi Müüja ja keegi Ostja. Me ei saagi teada, mida Müüja müüa tahab, nagu ka mitte seda, mida Ostjal vaja on. Kuid täiesti selge on, et jutt käib millestki keelatust, hullumeelsest, üle piiride minevast, mida ei saa öelda ega sellele nime anda. „Minu soov, kui mul see ka oleks, kui ma selle teile sõnastaksin, paneks teie näo õhetama, sunniks teid karjatades kätt ära tõmbama ja te viskuksite pimedusse, leidmata teed, tõmmates koera kombel saba jalge vahele.“