RAAMATUBLOGI: Mürgitamisõpik algajale
Neil Bradbury, „Tõhus doos“, tõlkinud Triin Olvet, Argo, 232 lk.
Kahtlemata ei saanud „Tõhus doos“ ilmuda sajand või isegi pool sajandit tagasi, sest see olnuks mõnele kurikaelale hea inspiratsiooniallikas. Toona jäeti isegi kohtuprotsessidel, nagu raamatus tõdetakse, enamasti surma põhjuste detailsed kirjeldused välja, et mitte jagada ebavajalikke teadmisi. Ent nüüd, kus internetist võib leida sisuliselt kõiksugu õppematerjali kuni tuumapommi ehitamiseni välja, pole piiranguteks põhjust.
Raamatu pikem pealkiri kõlab: „Üksteist tapvat molekuli ja naid kasutanud mõrvarid.“ Ehk siis jutt käib mürkidest. Kuigi... Mis on mürk? Juba 16. sajandi alkeemik ja arst Paracelsus igatahes hoiatas: „Iga ravim on mürk, kõik oleneb annusest.“ Ja mitte ainult ravim... Isegi allikavesi võib tappa, kui seda liiga palju sisse kaanida.
Autori sõnul on mõrv õõvastav, kuid ohvri mürgitamine tekitavat kummalist morbiidset võlu. „Võrreldes keema tõusnud vere ja hetkeemotsioonide ajel sooritatud mõrvaga sobib mürgitamisega kaasnev planeerimine ja külm kalkuleerimine suurepäraselt juriidilise terminiga: kuritahtlikkus. Mürgitamine nõuab kavandamist ja ohvri harjumuste tundmist. See nõuab läbimõtlemist, mil moel mürki manustada: mõni mürk võib tappa minutite jooksul, teist jälle saab anda tasapisi, aja jooksul nii, et see kehas aja jooksul akumuleerub, kuid toob viimaks ohvrile siiski vältimatu surma,“ selgitab füsiloloogia ja biofüüsika professor Neil Bradbury.
Niisiis on „Tõhus doos“ – ja tapmiseks peab doos olema tõhus – õpperaamat, kuidas inimesi teise ilma saata, kuid mõistagi pole ajad enam need, kus arseeni ei suudetud tuvastada. Seega targem oleks mitte proovida.
Raamatu 11 kangelast on insuliin, atropiin, strühniin, akonitiin, ritsiin, digoksiin, tsüaniid, kaalium, poloonium, arseen ja kloor. Autor suundub mürgi kannul otse rakkude sisemusse ja räägib, mis täpselt juhtus Skripali ja Litvinenkoga; kuidas tegutses ja jäi vahele kurikuulus Lambethi mürgitaja ning mida saputas armuke härra l’Angelier’ kakao sisse.
Mürkide toime uurimine on andnud teadlastele uusi teadmisi inimkeha sisemiste mehhanismide kohta ning see on võimaldanud luua uusi ja tõhusaid ravimeid. Uurimistöö sõrmkübara mürkide mõjust tipnes südameravimi loomisega, teadmised belladonna kohta aitavad ravida mitut häda, sh isegi keemiarelva kahjustusi. Ükski keemiline ühend pole loomuomaselt hea ega halb, oluline on, milleks seda kasutatakse ja milline on tõhus doos. Olgu eesmärk siis elu võtta või säilitada.
Ehk siis tegelikult pole „Tõhus doos“ õpik mõrvaritele, vaid populaarteaduslik vaade inimkonna kriminaalsesse ajalukku, ent samaga saab teadmisi omandada ka bioloogias, keemias, füsioloogias ja arstiteadusest. Ühesõnaga, hariv ja ääretult põnev lugemine.
