Vereloik hotelli põrandal ja mäluauk. Välisreisil uimastamise ohvriks langenud pereemad on politseis pettunud

Traumaohvrid ei ole rahul Eesti politsei reaktsiooniga, sest nad jäeti avalikus jaoskonnas ootama ega saadetud spetsiaalselt selleks loodud seksuaalvägivalla kriisiabikeskusse.

„Oli meie puhkuse viimane päev. Kell pool kaksteist läksime hotelli baari, sest mõtlesime, et pole mõtet magama jääda, kolme tunni pärast pidime juba hakkama lennujaama sõitma.“ Nii kirjeldab kolme lapse ema Mari (nimi muudetud – toim) ühes Lõuna-Euroopa linnas veedetud ja saatuslikuks kujunenud aprilliööd, mis teda Eestis politseisse pöörduma pani. Mari ja tema saatusekaaslane Karin (nimi muudetud – toim) on 40. aastates pereemad, kelle mõistus tõrgub siiani uskumast, et nendega võis juhtuda midagi sellist, mis juhtus.

„Tegime viimased dringid. See oli väga rahulik hotellibaar, enamik laudu olid tühjad. Ei mingit suurt pidu,“ kirjeldab Karin. Mari ja Karin jõid baarileti ääres pukkidel istudes kõigepealt ühed lahjad Spritzi kokteilid ja rääkisid baarmeniga juttu.