RAAMATUBLOGI: Tänapäevased laibad iidses vallis

L. J. Ross, „Hadrianuse vall“, tõlkinud Marge Paal, Pegasus, 358 lk.

L. J. Ross alustas peainspektor Ryani sarja raamatuga „Püha saar“, mis oli kõvasti üle keskmise ja nõudis kahtlemata järge, mis iseenesest oli olemas, kuid maakeeles mitte. Nüüd õnneks on.

„Hadrianuse valli“ peamiseks mureks on arvukad viited sarja esimesele teosele. Kui mõni kirjanik lahendab probleemi sellega, et kirjeldab paaril esimesel leheküljel, kenasti teksti seotuna, eelnevaid sündmusi, ent Ross lähen teist teed – ta pillub minevikukilde läbi raamatu ning pikapeale hakkab üht-teist „Pühast saarest“ meenuma. Samas on „Hadrianuse vall“ kenasti iseseisvalt loetav, sest möödunu, millest saab lõpuks pädeva pildi, olevikku liialt ei mõjuta. Küll aga võiks krimkafänn ette võtta mõlemad raamatud ükskõik, millises järjekorras.

Peainspektor Ryan, nagu tänapäeva krimikirjanduses tavaks, maadleb minevikutaagaga ja üritab leida hingerahu. Ning rahu tagamiseks pole paremat kui töö.

Hadrianuse vall, kogupikkusega 117,5 km, oli roomlaste ehitatud kaitserajatis, mille esimene kivi pandi paika aastal 122. Ent pea kaks aastatuhandet hiljem leitakse valli seest noore naise laip või õigemine see, mis temast alles on jäänud. Seda pole palju, kuid piisavalt, et kahe kümnendi tagust tapatööd uurima hakata.

Võiks ju arvata, et vastleitud surnukeha on vanglas istuva sarimõrvari üks ohvritest, aga kas on? Ja siis saadetakse teise ilma järjekordne noor naisterahvas ning Ryan peab koos semudega ja ülemuste rumalaid mõtteid tõrjudes selgeks tegema, kes on Hadrianuse valli mõrvade taga.