ARVUSTUS | „Tuhkatriinumäng“ on kui õnneliku lõputa spaateatriseanss
Kommertsiks uut „Tuhkatriinumängu“ lavastust pidada ei saa, sest Rummo geniaalne näidend ei võimalda seda.
Kui Karl Laumetsa ja René Reinumägi teatriühendus MUDI oma manifestiga välja tuli, olin kindel, et see tekst on maha viksitud mõnest Viimsi spaa reklaamibukletist või on tegemist paroodiaga. Pärast „Tuhkatriinumängu“ nägemist ma selles enam nii kindel pole. Rühmituse sõnul keskendutakse eesti teatris „liiga palju teosele ja selle tõlgendamisele“ ning liiga vähe „kontakti loomisele inimeste vahel“. Viimati osatas arusaadavuse-populismi (mille kuulsaim esindaja on see vana hea purkisittumisjutt) Juhan Ulfsak, kes hanitas Pasolini „Teoreemiga“ Draamateatri suure saali publikut. Ulfsaki lavastuse dramaturgia oli kui pimedatele mõeldud kirjeldustõlge, kõik laval toimuv seletati piinliku põhjalikkusega üle.
