Tallinnast Võrumaale vurades tõuseb mu tuju märgatavalt, kui näen tuttavat kuppelmaastikku. Just Võrumaa oli mu kodu esimesed 18 eluaastat ja proovin teatava regulaarsusega ikka seal käia. Elukaaslasega rääkideski taban, kuidas vahepeal käin välja, et läheks nädalavahetuseks koju, kuigi Võrumaal on minu sünnikodu, mitte tema oma.
Riik on lubadustega jäänud kui laisaks kaasaks, kes „ausõna homme“ hakkab juba eelmise riigikorra ajast lekkivat toru parandama ja seinast kooruvat värvi kõpitsema.
Siiski paistab, et võrokeste elu ja soovide kohta teavad sinusugused peast pealinlased rohkem. Noh, need, kelle meelest lõppeb igasugune tsivilisatsioon Tallinna lennujaamaga ja ülejäänud ümmarguselt 45 050 ruutkilomeetrit Eestist on tühermaa, kuhu jalga ei maksa tõsta. Rõhutan, et iga tallinlane ei ole peast pealinlane – see viimane on hoopis üks isemoodi inimene, kes mõtleb üksnes Tallinna-keskselt ja ei taju, et kõike ei saa tema vaatenurgast kaeda.
Viimastel nädalatel olen üha sagedamini lugenud sotsiaalmeediast inimeste väiteid, et võrokesed on rumalad, naiivsed, Kremlile kasulikud idioodid ja tegelikult võiks solvangute rida jätkata. Kõige tipuks kutsuti lausa Võrumaa turismi boikoteerima. Ja miks? Sest üks häälekas seltskond nõuab, et võrokesi peetaks edaspidi põlisrahvaks.
Olen proovinud mõista, mis on selle hääleka seltskonna, võrokeste kongressi tõeline eesmärk. Eks liikumine on paraku rohkem poliitiline kui kultuurile ja pärimusele rõhuv. Täiesti nõustun, et võro keele õpet võiks riik rohkem toetada. Ometi saab seda kõike teha ilma põlisrahva staatuseta.
Pahameel on mõistetav
Mingist küljest saan aru, millest sündis nii suur meelepaha, mis formuleerus lõpuks selleks kurikuulsaks kongressiks. Nursipalu harjutusvälja ümber elavad inimesed on paar kümnendit kuulnud igasugu lubadusi müratõketest ja kolmekordsetest akendest, aga riik on lubadustega jäänud kui laisaks kaasaks, kes „ausõna homme“ hakkab juba eelmise riigikorra ajast lekkivat toru parandama ja seinast kooruvat värvi kõpitsema. Eks selline venitamine ärritabki ja siis pole keeruline vajuda ühte äärmusesse, kus näib, et riik üksnes kiusab.
Üks vali seltskond ei näita aga terve maakonna elanike seisukohta. Nursipalu harjutusvälja laienemisest kohalikega vesteldes kehtib minu hinnangul üldiselt arusaam, et need 21 pere, kes peavad oma kodu jätma, tuleb nii üle kullata, et nad saavad endale lubada uue meeldiva kodu, õunapuuaia ja metsatüki ükskõik kus Eestis.
Kui sõbralikult nad peaksid tehingusse suhtuma, on keerulisem küsimus, sest kaua suguvõsas olnud kodu ei saa ilmselt iialgi kerge südamega jätta. Küll aga on võimalik osa emotsionaalsest valust kompenseerida rahaga, seda ütleb juba meie kohtupraktikagi. Võrokesed tahavad läbipaistvat ja ausat suhtlust riigiga, see ei ole ju utoopiline palve.
Kallid peast pealinlased, ärge lõhestage ja tituleerige kohe teist erinevalt mõtlevaid inimesi lollideks. Pole keeruline mõista, keda aitavad riigisisesed kismad. Selle asemel hüpake nädalavahetusel bussi või autosse ja vurage samuti kuppelmaastiku vahele, et sealsete inimeste kohvikutes kõhtu kinnitada ja miks mitte ka kohalikega juttu puhuda. Üks valjuhäälne grupp ei esinda kõikide võrokeste arvamust, ausõna!
*Võru keeles „Ma olen võrukene, järelikult loll?“
