RAAMATUBLOGI: Veneetsia, ooper, renessanss, hea toit ja vein... Ja mõned mõrvad keset idülli

Philip Gwynne Jones, „Kättemaks Veneetsias“, tõlkinud Tiia Krass, Varrak, 302 lk.

Nagu sai tõdetud Philip Gwynne Jonesi tolle vesise linna krimirsarja esimese teose „Veneetsia mäng“, on ses raamatus Veneetsiat rohkem kui Itaaliat ning see sai kinnitust ka teises raamatus. Veneetsia imbub lugejasse ja lugeja hing Veneetsiasse, vahendajateks peategelane, tõlkija ja Suurbritannia aukonsul ses vesises linnas Nathan Sutherland, ning tema sõbrad.

Raamatu kaanel on väljavõte portaali The Crime Wrap arvustusest: „Kriminaalromaan tundliku maitsega nautlejatele: Veneetsia, ooper, renessansikunst, hea toit ja vein...“ Jah, just nii see on itaaliapärane elu täiel rinnal, kusjuures keeruline on kokku lugeda, mitu klaasi veni, proseccot, kokteile ja veidi kangemat kraami päevas ära tarvitavad. Näib, et kogu Veneetsia on ennelõunast saadik vines, ka politseinikud, aga see näikse olevat Itaaliale omane, pilt püsib kõigil selge.

Seekord näidatakse lugejale linna elu kevade lõpul Veneetsia biennaali aegu, kui pea kõik käivad uurimas kunsti, mis koju kätte tuuakse. Õigemini otsimas seda, mis vääriks vaatamist ehk nagu peategelane kirjeldas, kujunes tal kümne aasta jooksul välja rusikareegel, et üheksakümmend protsenti biennaalil esitatust on rämps. „Ent alles jäi märkimisväärne hulk töid, mis olid vähemalt üpris head, ja tilluke võimalus, et iga külastamata näitusepind peidb endas midagi ehedat ja fantastilist, mis omakorda ajendaski mind edasi liikuma.“

Sutherlandil kui aukonsulil on see hüve, et ta saab pääsmed paviljonide avamisele. Kus pakutakse joovastavaid jooke ja häid suupisteid, mis ongi peamine motivaator kohaleminekuks.

Brittide avaüritusel saab rüübata proseccot ja näha verist vaatemängu, kui klaasist installatsiooni purunemine lõpeb maailmakuulsa ja skandaalse kunstikriitiku õõvastava surmaga. Ei mingit õnnetust – ohvri taskust leitakse postkaart Olovernese pead maha raiuvast Juuditist ja paraku mängis tapetu seekord Olovernese rolli.

Kuna tegu on Veneetsiaga, siis pole põhjust arvata, et kõik politseijõud paisatakse mõrvarit otsima. Ei, töö küll käib, aga rahulikus rütmis ning ohvreid tuleb peagi juurde, kõigil taskus surma ennustav postkaart. Aga ikka ei mingit tormamist. Ühel hetkel hakkab lugeja kahtlema, kas ta loeb üleüldse krimkat, sest raamat kirjeldab tavapärast elu Veneetsias, kus peategelane võitleb oma kassiga käib armastatuga elu nautimas ja läheb temaga konflikti, tiirleb kunstiringkondades, tuues lugejate ette tollegi maailma kogu oma ilus, valus ja skandaalsuses.

Sutherlandil hakkab kiire alles siis, kui temagi saab surmailmutust kujutava postkaardi.

„Kättemaks Veneetsias“ näitab taaskord krimikirjanduse väärtust. Kuidas saab veel paremini tuua lugejateni elu ses kummalises linnas, kui läbi kuritööde, mis jäävad selgelt tagaplaanile. Peab olema telg, mille ümber lugu tiirleb ning mõned mõrvad on selleks igati paslikud.