Priit Strandberg: kui piiluda üle Narva jõe, siis on see ere näide sellest, kuidas tappa inimestes kahtlejad
(20)Eesti teater on unikaalne nähtus, kus seisame vene ja lääne, kahe teatrikultuuri vahel. Usun, et suuresti selles seisnebki meie rikkus, ütleb lavastaja ja näitleja Priit Strandberg.
Priit Strandbergi loominguline leek lõõmab mitmel rindel: publikule tuntud kui Vanemuise draamanäitleja, lavastaja, muusik ja helilooja, ent tartlastele ka kui Jakobi mäe teatristuudio asutaja ja eestvedaja. 2022. aastal valiti Strandberg Tartu linna aasta huvihariduse juhendajaks.
9. juunil esietendub Tartu ülikooli uues anatoomikumis Strandbergi lavastatud „Õppetund“. Näidendi on Strandbergi üleskutsel esimest korda eesti keelde tõlkinud Marius Peterson. Pariisi Théâtre de la Huchette’i mängukavas on see olnud tervelt 66 aastat.
Lõpetasid lavakunstikooli näitlejana, kuid oled tihti võtnud ette ka lavastamise tee. Kas lavastamine on saanud näitlemise kõrval sinu esimeseks armastuseks?
Esimene armastus on ikkagi minu kodu ja perekond ning lähedased. Ja siis tuleb kohe teater sinna otsa. Mulle meeldib väga olla näitleja, tunnen ennast lavastajana ka pigem näitlejana ja partnerina. Etendustel oled partneritega üks, õhtuti koos trupiga kordumatu teekonna läbimine on ilus. Seda muidugi kipub unustama, aga iga etendus on eriline ning seda imet tuleb katsuda tunnetada ja meeles pidada.
Lavastades on vastutus mitu korda suurem. Eesti teatris on kuidagi nõnda, et lavastaja on alati süüdi: põrub lavastaja, aga õnnestumine saadab näitlejaid. Ilmselt see peabki nii olema, on ju vana ütlus „lavastaja sureb näitlejas“. Samas lavastajana saad valida, millist teatrit soovid teha. Näitlejana sõltub su saatus rohkem lavastajast või peanäitejuhist. Lavastajana kutsud unistusi ise ellu, näitlejana pead rohkem ootama, et teised su unistused ellu viiks. Mulle meeldivad mõlemad elukutsed, eks nad on ka väga seotud.
Oled viimasel ajal toonud suure koosseisuga truppidega suurtele lavadele suuri autoreid: Tšehhovit ja Shakespeare’i. Kas väiksema trupi ja lava peale ümber lülituda on keeruline?
Ei ole keerulisem, ikkagi lihtsam. Liine on vähem ja selle võrra jõuad ka ise iga tegelasega rohkem süvitsi minna.
Milliseid katsumusi sa veel teatriteelt ootad, mis on senised vallutamata mäed?
Nõndaviisi ma eesmärke ei sea. Lavastajana soovin, et oleks võimalikult palju partnereid, kellega ühtivad nägemused teatrist ja maailmast, ning luua koos nendega lavastusi, mis saavad kalliks nii tegijatele kui ka publikule. Näitlejana on unistused sarnased.
Igast lavastusest võib sündida ime, kui selle sünni sütitab loominguline tahe ja kokku satub trupp näitlejaid, kes soovivad ennast asjasse pühendada. Ühtlasi loodan, et Jakobi mäe teatristuudio areneb sama jõudsalt edasi ja hakkab endas üha enam ühendama kultuurihuvilisi Lõuna-Eesti noori.
Kuidas jõudsid lavastuseni „Õppetund“ ja miks otsustasid just seda lavastada?
Seekord oli protsess veidike teistmoodi kui tavaliselt: esimesena olid inimesed, kellega koos teekonda alustada. Kolm kindlas vanuses näitlejat seadis materjali valikuks üsna suured piirid. Lugedes näidendeid, kus tegelasteks kaks naist ja üks mees, jõudsin Eugène Ionesco seni eesti keelde tõlkimata näidendini „La leçon“ ehk „Õppetund“, mida lugesin esmalt inglise keeles.
Ionesco maailm on mulle alati tundunud paeluv ja müstiline, lootusetu ja lootusrikas korraga, kuid ma polnud seni veel ühegi tema näidendiga sügavuti kokku puutunud. Lisaks autorile tüüpilise mõtteka ja mõttetu vastandamisest, räägib „Õppetund“ autoritaarsusest, ajupesust ja haridusest, millest viimased kaks võiksid olla peaaegu sünonüümid, kui pärast pesu oleks aju värske ja puhas, mitte traumeeritud ja suretatud.
Kas avaksid oma loomingulist protsessi lavastajana? Kuidas äratad Ionesco absurdset stiili ellu laval?
Nagu ikka, tuleb kõigepealt näidendist aru saada. Tundub, et absurdi puhul peab olema tähelepanelik tõese ja mittetõese suhtes, millal lõpeb loogiline mõtteliin ja laused muutuvad muusikaks, helideks, mõttetuseks. Elus juhtub see siis, kui mõnda asja väga pikalt seletada.
Oleme seda kõik tähele pannud mõnes loengus või seminaril või koolitunnis: keegi mõtleb ja räägib, proovib peegeldada oma mõttekonstruktsioone lausetes, kuid see kõlab nagu kohvikus mängiv raadio, kus sõnad on kui järjekorda pandud silbid ilma igasuguse sisuta. Lavastust väliselt ellu äratavad ideed jäägu siinkohal saladuseks.
Kuidas valmistusid lavastamiseks ja mil määral mõjutas uurimistöö sinu lähenemist?
Ei tea, et Eestis oleks tehtud Ionesco kui autori kohta mõni uurimistöö, ning samuti pole teinud seda mina, vaid olen uurinud autori ja tema loomingu kohta. Selline keeleline vingerpuss, kui võib nii väljenduda, on muide väga ionescolik. Tõepoolest – autori kohta ei leidu eriti palju eestikeelset lektüüri, küll aga leidub lugemist absurditeatri olemuse ja tõlgendamise kohta.
Mõningaid ingliskeelseid lugemissoovitusi sain Ionescoga kokku puutunud sõbralt.
See on olnud põnev, kuid varasemate lavastustega on nii-öelda sisse lugemist olnud rohkem kui seekord. Ionesco puhul ei määra nii suurt rolli ajastu ja tolleaegne kultuur. Kuna kirjanik ise töötab rohkem tajudega, siis tuleb proovida seda ka tajudega tõlgendada. Teatavat rolli mängib kindlasti ja alati autori enda elu, ning kuna Ionesco elas üle kaks maailmasõda, siis seeläbi nägi ta pealt inimkonna suurimat mõttetust ja absurdi.
Uskumatu, et seisame taas säärase mõttetuse lävel. Need teemad kumavad läbi selle näidendi sisus, remarkides ja kajastuvas sümboolikas.
Millised on selle lavastuse suurimad proovikivid? Kuidas sa nende ületamisele oled lähenenud? Millist rolli mängib lavastuse puhul mängukoht?
Suurim proovikivi on loogika, näitlejal peab olema alati oma loogika. Lavastus võib olla küll impressionistlik ja tekitada abstraktseid muljeid, kuid näitleja ei saa ulpida keset tähenduste ookeani, vaid tal peab olema mingi lihtsam loogika, mis toob mängu kerguse ja esimese tasandi, mille peale ja alla saavad tähendused ehituda.
Absurd on ju väga vaimukas. Võib-olla see tasakaalu saavutamine saabki lõpuks suurimaks väljakutseks, et säiliks nii huumor kui ka sümboolika. Uus anatoomikum mängib asukohana loomulikult suurt rolli. Ruum on ise esimene tegelane, kellega publik kohtub ning mis astub näidendi ja vaatajaga omamoodi dialoogi.
Mida loodad, et publik lavastusest kaasa võtab? Millised teemad ja ideed võiksid jääda kõlama?
Õpetaja ei tohiks tappa õpilases kõige olulisemat – õpilast, kahtlejat, küsijat. Peaksime suutma olla õpilased terve oma elu. Kui piiluda üle Narva jõe, siis see on ere näide sellest, kuidas tappa inimestes kahtlejad. Selles asjus peab inimene olema valvas kõikjal, ka siinpool jõge. Kust tuleb see, mida me arvame ennast teadvat?
Hoolimata sellest, et meil urab kosmoses ringi Webbi teleskoop ning inimene katsub tehisintellekti luues astuda jumala kingadesse, ei tea me maailma müsteeriumist ja tõest endiselt suurt midagi. Igast vastusest tõusevad uued küsimused. Suurim probleem on see, kui ei tohi enam küsida, ei tohi kahelda.
Kuidas hindad eesti teatrit? Nii taset kui ka loomingulist ampluaad. Kas on midagi, mis on eesti teatril puudu?
Hindan meie teatrikultuuri kõrgelt. Vahel tundub, nagu me ei mõistaks selle erilisust: kui palju on teatreid, kui palju on publikut ja kuidas Eesti inimene vähemalt näib teatrit armastavat.
Sellest rikkusest vahel justkui vaadatakse mööda. Eesti teater on unikaalne nähtus, kus seisame vene ja lääne, kahe teatrikultuuri vahel. Usun, et suuresti selles seisnebki meie rikkus.
Teater on eriilmeline, ruumi jagub kõigile. Väga tähtis on, et neid juuri ei lõigataks läbi, mida kurikuulsaks teemaks saanud erateatrite rahastamine näiteks teeb, kõrvutades ennast sisse mänginud ja kultuuripildis olulise koha leidnud teatrid iga uue tulijaga. See on absurd, see on nagu igal aastal uute viljapuude või põõsaste istutamine, vahetades need välja nendega, mis on aastaid hästi vilja kandnud.
Muidugi ei ole hea kogu teater, mida Eestis tehakse. See ei saakski nii olla, sest hea teater eristubki ju kõige muu taustal. Peab ju olema taustsüsteem.
Küll võiks olla lavastuste loomiseks rohkem selgeid loomingulisi impulsse ja tugevamaid materjale. See, et kõik lavastused ei õnnestu, on loogiline loominguline protsess, kuid ebaõnnestumiste põhjuseks ei tohiks olla laiskus või ideede puudumine. Teatrid peaksid suutma vältida lihtsalt repertuaari täitmist. Iga lavastuse algimpulss, olgu see siis suure saali komöödia, peredraama või avangard, peaks sündima loomingulisest ideest ja põlemisest.
Meil võibki praegu olla väike dramaturgiakriis, sest uusi tekste on meeletult, ent leida nende hulgast üles need head on väga keeruline. See on ilmselt ka põhjus, miks üha enam luuakse materjale koos trupiga või pöördutakse klassika poole.
