RAAMATUBLOGI: Venelastel ei seisne vägevus õnnes, vaid õnn seisneb vägevuses

Boriss Akunin, „Kolmesilmse seitse päeva“, tõlkinud Veronika Einberg, Tänapäev, 366 lk.

Taevale tänu ei tühistata siinmail Venemaa (või Gruusia?) parimat ja maailma üht parimat krimikirjanikku Boriss Akuninit. Pärast pisukest pausi ilmus maakeeles tema järjekordne teos ja nagu ikka suurepärane. Kuid esmalt autorist ja Venemaast.

Akuninit, kelle kodanikunimi on Grigol Tšhartišvili, loetakse küll vene krimikirjanikuks, kuid ta on gruusia-juudi päritolu ja selgelt sõja vastu Ukrainas. Kuid samas Venemaa poolt, mis ei olegi ehk väär. „Venemaad praegune valitseja on hull diktaator ja riik järgneb tema paranoiale. Putinland ja Venemaa ei ole üks ja sama, aga maailm seda vahet ei tee,“ kirjeldas Akunin oma arvamust ja suhtumist.

Mis aga kõige tähtsam – Akunin on kirjanikuna neutraalne, tuues välja Venemaa imperialistliku olemuse nii oma eelnevais raamatuis, kui ka „Kolmesilmse seitsmes päevas“, kus mõjuvaim lause on pandud vürst Boriss Golitsõni suhu: „Meil, venelastel ei seisne vägevus õnnes, vaid õnn seisneb vägevuses.“. Ja kui järele mõelda ning Venemaad piisavalt tunda, siis nii ongi.

Tegelikult on Akunin üks neid (krimi)kirjanikke, kelle teoste täielik kogu peaks olema maakeeles saadaval. Paraku on ta haare äärmiselt lai. Erast Fandorini lood ja selle kõrvalteosed on Eesti keeli olemas, nunn Pelagia omad samuti, kuid žanriromaanidest on tõlgitud vaid üks raamat (miks üks?) ja Venemaa ajaloo sarja kahest liinist nopiti (loodetavasti alustuseks) välja „Kolmesilmse seitse päeva“. Suur asi seegi, aga miks ei võiks Eesti lugejale olla kättesaadav kogu ajaloo sari?

Kui vaadata Venemaale pühendatud maakeelsete raamatute riiulit, siis on see maast laeni üsna täis. Aga mahuks veel. Just Akuninit. Tema sari „Vene riigi ajalugu“ ehk „История Российского государства“ koosneb kahes osast – esimene tegelikust ajaloost, kus Akunin seletab asja lahti faktidele tuginedes, vältides ideoloogilist „tõde“. Autori sõnul võrdles ta kõike, mis allikatest leidis ja heitis välja ebatõenäolise. Tema teine Venemaa ajaloo osa on ilukirjanduslik, kus autor paneb reaalsed ja väljamõeldud tegelased vastavasse ajastusse, üritades näidata, mis tol ajahetkel võis toimuda ja avab nõndaviisi meie idanaabri olemust.

Näiteks võiks tuua reaalajaloo sarja esimese osa, mis katab aja Venemaa esmasest mainimisest kuni mongolite invasioonini. Akunin üritab leida vastuseid järgmistele küsimustele... Kuidas, millal ja miks sündis Venemaa? Millised sündmused ja tegurid said Venemaa sünnil määravaks? Kas praegune Venemaa on algse Venemaa otsene järeltulija?

Kas ei tundu juba esimese raamatu sissejuhatuse taustal Akunini Venemaa ajaloo sari huvitav ja põnev? Paraku saab seda lugeda vaid võõras keeles.

Venemaa ilukirjanduslik ajalugu... Praeguseks on Akunin valmis saanud üheksa raamatut, „Kolmesilmse seitse päeva“, mis keskendub Peeter Suure eelsele ajastule läbi kerjuspoisist tsaari detektiiviks kerkinud Markel „Kolmesilmne“ Markelovi seitsme juhtumi ja seitsme kümnendi, on selle kõrvalsarja järjekorras neljas. Kas eelnevad ja järgnevad teosed ei vääriks Eesti keelde tõlkimist? Kahtlemata vääriks!

Niisiis „Kolmesilmne...“ Peetri eelset segast ajastut kirjeldas üks kahest rüüstatud kloostri kooli õpilasest nõnda: „Mõisa pole, talupojad on laiali jooksnud. Taari ei ole samuti. Moskvas on ljahhid, Moskva all kasakad ja Rjazani maavägi, ja nüüd siis, näed, veel mingisugune Novgorodi rahvavägi...“

Venemaal sündis iga aasta üks ja seesama, kirjeldab Akunin toonaseid aastaid: kõik sõdivad kõigiga, kõik veristavad kõiki, väljadel mürgeldavad röövlid, metsades sissid, linnades kaelakohtulised...

Kloostri järjekordsest rüüsteretkest pääses nutikas noormees Markelka eluga ja saatuse tahtel sai temast Moskva jarõõga ehk pisisehkendaja. Sama saatus andis ta ühes mõrvaloos esimese järgu vanem kuritöödeasjatalitaja Kuzma Ivanõtš Šubini abiliseks, poiss leidis süüdlase ning sealtmaalt on piirid valla – Markelka saab hüüdnimeks Kolmesilmne, sest näeb kõike, ja kerkib Moskva Schelock Holmesiks. Kuigi jah, oma õnne leidis ta lõpuks alles eluloojangul ning hoopis mujalt.

„Ühtäkki nägi ta oma hirmpikka elu enda ees otsekui lühikest nädalat: tööhakulise esmaspäevaga, noorkevadise teisipäevaga, mehise kolmapäevaga, tugeva neljapäevaga, küpse reedega, äikeselise laupäevaga ja vaikse, helge pühapäevaga...“ vaatab Markelka elule tagasi.

Kahtlemata saab Venemaa ajalugu läbi Kolmesilmse mõistetavamaks, sest lood on sisukad ja huvitavad ning raamat käestpandamatu. Ent see pole veel kõik. Magustoiduks pakub Akunin kaheosalises näidendis oma versiooni streletside mässust ja Peeter I tõusust vene deržaava loojaks.

Siinkohal mõjus dialoog Peeter I eelkäiaks tituleeritud riigimehe vürst Vassili Golitsõni ja tema nõbu Boriss Golitsõni vahel, mis selgitab nii Venemaa, venelaste, kuid samas ka Putini režiimi olemust. Alustab Boriss...

- Ütle mulle, mis on sinu meelest vene inimene?

- Inimene nagu inimene ikka. Kui kohtled teda hästi, on ta hea. Kohtled halvasti, on ta halb.

- Ei, vennas, eksid. Mis on vene inimeses peamine?

- Mis?

- Ta on esiteks venelane ja alles teiseks inimene.

- Kuidas nii?

- Aga vaat nii. Näiteks kes sina oled?

- Mina olen Vassili Golitsõn.

- Õige. Inimesi on palju, aga sina, Vassili Vassiljevitš Golitsõn, oled üksainuke maa peal. Sama lugu on rahvaga. Igal rahval on oma nägu, oma loomus, oma saatus. Ja mis ühele rahvale on hea, viib teise hukatusse.

- Olgu nii. Ja milline on siis vene rahvas?

- Aga nagu too skomorohhi karuott. Kui ei anna piisavalt süüa – murrab maha. Kui toidad üle – hakkab tembutama, keeldub sinu pilli järgi tantsimast. Siin kehtib neli reeglit. Kes neist kinni peab, selle oma karu on. Esimene reegel: toida, aga ära kõhtu täis sööda. Teine: tuututa lõbusalt, et tahaks tantsida. Kolmas: lase mõnikord veini rüüpida, et hing puhkust saaks. Ja milline on viimane reegel, kõigist kõige raudsem?

- Milline siis?

- Hoia karu tugeva keti otsas.

Akunini nägemus Venemaast nii paganama terviklik ja reaalne, et lisa või kooli kohustuslikku programmi. Ainult et siinmail ei saa seda teha, sest maakeelsed raamatud puuduvad ja sealmail ei võeta Akunini nägemust vastu.