Oma muusikavaliku kohta ütleb Liisa Siimann nii (kuulata saab ka siit):

Lonitseera - album „Tapeet“

Kaisa Kuslapuu bändi Lonitseera album „Tapeet“ oli minu möödunud suve üheks peamiseks saatjaks. Laulude enesesse haaravatest teravsügavstest sõnadest ning meloodiast ei saa lihtsalt küllalt ning neid võibki kuulama jääda.

Reket - Kui puus pöörleb

Ma mäletan, kui ma seda lugu esimest korda mõned aastad tagasi kuulsin ja ma julgen öelda, et tegu oli kohese äratundmisega. Need sõnad selles palas on geniaalsed, ütlevad kõike ja samas mitte midagi.

Meelik - Tuju

Selle lauluga tegi mind tuttavaks minu õde. Nüüdseks on sellest saanud ametlikult üks meie jämmidest. Lugu ise on mega vibe ja seda kuulates ei saa jääda tuimaks.

Adele - He Won’t Go

Selle pala saatel on möödunud oi kui palju autosõite. Avastasin selle laulu alles hiljuti, kui ostsin omale Adele’i plaadi „21“. Alguses oli see laul huvitav, sest ta oli uus, aga mingil hetkel muutus see uudishimu äratundmiseks. Selle loo lüürika on täis lootust, usku ja samas kurbust.

(allolevalt lingilt saab järjest kuulata kogu muusikavalikut, välja arvatud Lonisteera albumit)

Kadri Voorand - Kuldrenett

Veel üks autosõidu palade hitt, mille ajal heli põhja keeratakse. Minu jaoks on alati olnud hämmastav see, kui võimas on Kadri Vooranna hääl ning kuidas ta suudab seda tööriistana kasutada. Lisaks veel tema enesekindlus, mis on mulle suureks eeskujuks.

Anett - Write About Me

Ausalt öeldes ma ei oskagi öelda miks, aga sellel laulul on mingi maagiline võime mind täielikult haarata ning puudutada igat rakku kehas.

Anson Seabra - Trying My Best

Anson Seabra albumil „Songs I Wrote in My Bedroom“ on kõik laulud megad ja saatnud mind ühe eluetapi jooksul, aga just see laul on kuidagi püsima jäänud. See laul toob raskel hetkel jalad maa peale tagasi ning aitab astuda kaosest sammukese tagasi ja fookuse uuesti paika seada.

Sigrid - Don’t Feel Like Crying

3-4 aastat tagasi sattusin Sigridi muusikat kuulama ja ma olin koheselt müüdud. Tema laulud on alati sügavad, huvitavad, avastamist täis ning nendega on lihtne samastuda. Tema repertuaarist valisin selle loo, kuna see lugu üllatas mind kõige rohkem. Seda kuulama hakates tundus pealkirja järgi, et tegu on ballaadiga, kuid reaalsus oli midagi täiesti teistsugust.

Neon Trees - Everybody Talks

Vana hea peokäivitaja. Selles loos on kõik elemendid olemas, mida ühel heal peolaulul vaja - meeldejäävad viis ja sõnad, arendus, rütm ja energia.

The Script - Before The Worst

Juba peaaegu kümme aastat olen ma olnud selle bändi loomingu suur austaja olnud. Möödunud aastal toimus neil suur Euroopa turnee, kus nad esitasid oma suurimaid hitte ning minu suureks rõõmuks oli mul võimalus käia neid kuulmas täiskoosseisus nende kodulinnas Dublinis. Hiljuti lahkus ootamatult meie seast selle bändi kitarrist Mark Sheehan ja see muudab minu kogemuse minu jaoks veel hinnalisemaks ja kallimaks. Laul „Before the worst“ on üks nende lugudest, mis alati mõjub kui külm dušš ja paneb hindama seda, mis on siin ja praegu.


Esimene Tallinna laste jazzifestival Kräsh toimub 10.-11. juunini Eesti Noorsooteatris. Hoia Kräshi tegemistel silma peal kodulehel, Facebookis ja Instagramis.