RAAMATUBLOGI: Suurepärane krimka, mis üritab leida vastuse küsimusele: mis Rootsi riigiga toimub?

Pascal Engman ja Johannes Selaker, „Ühe mõrvari mälestuseks“, tõlkinud Kadi-Riin Haasma, Varrak, 494 lk.

Viimasest ajast ei mäletagi nii vägevat debüütromaani, kui Pascal Engmani ja Johannes Selakeri, „Ühe mõrvari mälestuseks“. Kui vähestel krimikirjanikel on siinkirjutaja arvates lubatud raamatu paksuseks üle 360 lehekülje, siis eelmainitud duo on ligi pooltuhat külge täitnud suurepärase ja mõjusa tekstiga. Ehk siis anname andeks.

Tegelikult ei ole „Ühe mõrvari mälestuseks“ tulnud tühjast ja seda seetõttu, et Engmani peetakse viimaste kümnendite säravaimaks Rootsi krimikirjanduse täheks. Aga seda tema kodumaal ehk nagu ikka, omasid upitatakse. Ent kuidas on lood tegelikult? Vastuse andis mälus tuhnimine, sest Engmani nimi tundus kuidagi tuttav. Ja voilaa! Aastal 2019 ilmus temalt maakeeli teos „Tulemaa“ ning mõistagi sai seda arvustet. Ja palun...

„Pascal Engmanist võib asja saada,“ sai toona kirjutet. „Esimene raamat sarjast, kus maailma kurjusega võitleb politseiinspektor Vanessa Frank – Pipi Pikksukk mõjutab endiselt sealset kirjandust –, tuleb tunnistada, on igati lugemist väärt. Kui otsida paralleele, siis Engmani „Tulemaa“ meenutab kaude Börge Helleströmi ja Anders Roslundi triloogiat „Kolm sekundit-minutit-tundi“. Aga on ehk pisut lihtsam ja särtsakam ning üks peategelastest, Frank, on märksa tegusam kui triloogia politseinik Ewert Grens. Kuningriigi krimikirjanikule omaselt võtab Engman ette sotsiaalsed teemad ning enda sõnul üritab ta olla võimalikult realistlik.“

Paraku siinmail Vanessa Franki lood jätku ei saanud, mis on patt, ent ehk läheb Tomas Wolfi ja Vera Bergi lugudega paremini.

Wolf ja Berg on kirjanikeduo Engman-Selaker loodud paar, kes ei olegi niivõrd paar, kuid kaude siiski.

On aasta 1994. Rootsi mängib jalgpalli MM-il USA-s, mis on raamatut läbiv niit, mis traageldab lugu, kuid ei seo. Mattias Flink (temagi pole oluline) paneb Falunis toime massimõrva, kuid selle varjus leiab aset veel üks tapatöö – leitakse surnuks kägistatud naine, kes on vaid üks paljudest samal moel teise ilma saadetud ohvritest.

Ja nüüd peategelased, kes on kammitsetud isiklikest muredest.

Politseijuurdlust juhtima asuv Wolf on äsja saabunud ÜRO rahumissioonilt Jugoslaaviast ning tema vaim on sealsetest õudustest räsitud. Lisaks armus ta ühte neidu, kes ühtäkki saabub Rootsi, kuid on tõrjuv, kuni... Samas on Wolfil abikaasa, kaks last ja närvid läbi ning asjad lähevad käest.

Bergi elu pole grammigi lihtsam. Ta on ajakirjanik, teinud elus vale valiku, elanud koos kuritegeliku motojõugu liikmega ja põgenenud tema pojaga ja on jõugule võlgu ja ajalehes uurimise all vihjeraha väära kasutamise tõttu ja peab ellujäämiseks vingerdama ning töökoha säilitamiseks leidma mõrvari ehk kirjutama Rootsit vapustava loo.

Ah jaa... Mainida võiks sedagi, et Wolfi kaks venda on täiega natsid ja ta isegi polnud nooruses patust prii.

Ühesõnaga kaks suurepärast liini, millele lisandub ka kolmas – üks kahtlusalustest on Rootsi filmistaar ning läbi tema kirjeldatakse rikaste ja ilusate tegelikku olemust.

Raamat on tõesti suurepärane, pakkudes ühtviisi nii põnevust kui sisevaadet heaoluühiskonda, mille võtab kokku ühe tegelase ahastus: „Mis selle riigiga toimub?“.

Jah, tapatööd saavad raamatus lahendatud, aga kõik muu mitte – autorid panevad koma, mite punkti, jättes nii Wolfi kui Bergi viimastel lehekülgedel väljapääsmatusse olukorda. Ehk siis ootame järge.