RAAMATUBLOGI: Soomlane jäiselt Islandilt jäisest Islandist, kriminaalselt ja lahedalt

Satu Rämö, „Hildur“, tõlkinud Toomas Tallo, Eesti Raamat, 354 lk.

Kui vaadata raamatulette siin ja sealpool piiri, siis krimikirjanduses on hetkel kõige kuumem produkt jäine Island. Muide, kui palju tolle ebahariliku saareriigi krimkade tegevusest toimub suvel, kui lilled õitsevad ja õhukuumus küünib pea 20 kraadini? Väga ei toimu, sest Islandit tuleb näidata kui kõledat ja kaamoslikku, kus elab masenduses rahvas, saates teise ilma ennast ja üksteist. Palju selles kaamoslikus õhkkonnas, mida raamatuis luuakse, reaalsust peitub, on iseasi, aga see müüb.

Õigupoolest müüvad Islandi krimkad sedavõrd hästi, et kõrvalised ihkavad kuulsusest (ja ilmselt ka tulust) manti võtta. Aga mis lugejal sellest, tema saab hea ja nauditava romaani ega muretse, kas autor on islandlane või muulane.

Samavõrd kui Islandil, on krimikirjanduse buum ka Soomes. Ning ühtäkki kaks kõrget lendu põkkuvad – Satu Rämö, puhastverd soomlane, loob Islandi krimka, tuginedes omamaistele traditsioonidele, mis on lihtsus ja maalähedus. Rämö sebis ära Islandi mehe ja elab saarel kahe lapse emana. Ühel hetkel hakkas teda, nagu Rämö selgitas, kummitama keegi Hildur ega nõustunud mõtteist lahkuma. Seega tuli Hildur ellu äratada ehk raamatusse kirjutada. Mõistagi krimkasse.

Nagu öeldud, iseloomustab Soome krimikirjandust maalähedus, lihtsus – kõik tegelased on needsamad, kes iga päev meile vastu tulevad ning meie ellu sekkuvad, tahame seda või mitte. Ei mingeid supervõimeid, küll aga jah, kõik on pisut kaamoslikud, kuid eks see tulene põhjamaisusest.

Raamat algab minevikuga. Esmalt aasta 1550, kui kohtuvad Una ja Halardur ning saavad peagi palju lapsi. Siis aasta 1994, kui kaovad teel koolist koju Björk ja Rosa. Seejärel on nüüd, aasta 2019, ja politseiuurija Hildur, kes keskendub just kadunud laste otsimisele. Björk ja Rosa olid tema vend ja õde.

See, kus Hildur elab ja asju ajab, on Isafjördur, linnake Islandi loodetipus, mida peksavad Gröönimaa suunast tulnud lained. Ja nagu ühest kurvast hingest vähe oleks, tuleb – või õigemini põgeneb eluprobleemide eest – Hildurile töökaaslaseks ehk politseipraktikandiks Jakob. Soomest. Kes koob närvide rahustamiseks kampsuneid.

Siis algavad mõrvad. Tapetute ainsaks ühendavaks teguriks on nende suust leitud juuksekarvad. Seega peavad introvertne ja jääkülmadel lainetel surfav Hildur ning Islandiga tutvust tegev Jakob pealtnäha lootusetult sõlmes sasipuntra lahti harutama.

Kui Islandi (krimi)autorid kirjeldavad neile igiomast keskkonda, siis Rämö viib lugeja justkui ekskursioonile ning tutvustab jäise saare varjatud olemust ja paiku kogu nende ekstreemsuses. Ehk siis Rämö näitab Islandit külalise pilgu läbi, tuues esile ka kultuurilisi eripärasid.

Soomlased haarasid Rämö krimisarja avateost lennult, lettidelt kadus ligi 100 000 „Hildurit“ ning raamatust sai mullu meie põhjanaabrite soosituim suvelugemine. Kahtlemata tasub meilgi „Hildur“ pihku võtta, sest raamat on igati nautimist väärt, aga kui selle kirjutanuks veel eestlane... Vaat siis tunneks tõelist uhkust.

Juba on ilmunud sarja järgmine teos „Rosa ja Björk“ ning teatavasti kannab kolmas osa pealkirja „Jakob“, ehk siis saab aimu, millest raamatuis juttu. Egas muud, kui ootame, millal järgmine Soome-Islandi suurepärane noir maakeelde saab.